Kolmapäev, juuli 12, 2017



Kaagvere sadamas.

Küllap mu uuema aja sõbrad ei teagi, et minu hüüdnimi aastaid Tiiatibu. On sõpru, kellele olen endiselt Tiiatibu 😉

See tegelikult hästi armas. Kuigi olen mõelnud, kas sobib veel tibu olla, kui mõte läheb vanusele... Kuid olen ikka vallatult lapsemeelnegi... 







Sain varbad täna õhtul Emajõkke pista, kui Piret hakkas mind päästma - lähen ujuma veel 😀





Piretiga ja Annika pildistas.

Tegime jõe ääres natuke möllu pärast tõsist vabaõhu oma kü  üldkoosolekut.  Lihtsalt äkiliselt tuli valik, et teeme koosoleku jõe ääres.

Oli imeilus suveõhtu. Patt oleks olnud vast toas.


Piret meenutas ristikheinapärja punumist. Nagu lapsepõlves.

Olen lillelaps.
Vaba ja vallatu - teen mis tahan 😉
Ausõna, naudin praegust eluhetke. Muidugi mul omad mured ja probleemid, kuid kellel neid ei oleks.









Hommikul õpetasin Piretile kohupiimakookide i/ sõrnikude tegemist. Imestan omaette ikka ja jälle, kui paljudele õpetan oma nippidega kokkamist. Tuleb ikka Tiiatibu  kokkamise kool avada.




Minu orhidee õitseb teistkorda.
Kristi kinkis orhidee sünnipäevaks. Kartsin, et ma ei tunne orhidee hingeelu hästi ja ma ei tea ta eest hoolitseda... Tundub, et talle meeldib minuga olla. Ühe vare kasvatas ta küll kõveralt, et päris ohtlik oli teda sexika vaarikavare (aiamaalt leidsin selle orhidee jaoks) sirgeks painutada.  Pille arvas aga, et ka minu lilled peavad kuidagi erilised olema nagu ma ise - orhidee on ju minu oma.

Seega, elu on ilus.
Mida veel tahta...

Kommentaare ei ole: