Minu nunnu redis. Oma aiamaalt. Ma pole niiii suurt redist enne näinud 😊 Panime tikutoosi võrdluseks nunnu kõrvale. Ehk siis redis on tennisepalli suurune. Paremat võrdlust ei oska hetkel tuua.
Täna linnast tulles jooksime Kristiga aiamaalt läbi. Võtsime sibulat ja redist. Kristi tõmbas esimese redise kohe nunnuna mullast välja.
Oi jummal, mulle hakkab järjest rohkem meeldima, et mul on aiamaalapp😉 Tule linnast, tõmba oma kasvatatud nunnusid söögiks ja nii mõnigi euro jääb rahakotti alles...
Leidsin koju tulles maja ees uue pinki. Pidin kohe proovima istuda. Mõnus ja mugav!
Mu kõrval naabrimemm Aino.
Kui kunagi ja millalgi jõudaksime maja ka renoveerida, siis oleks siin ikkagi päris mõnus elada...
Eile ääristasin kahelt poolt kividega aiamaa ära. Kaks serva jätan nii nagu on - hea ratastooöiga aiamaale pääseda.
Aitäh Kristile ja poistele!
Aiatibi.
Aga ma ei mölla vaid aiamaa ja nunnudega, möllan praegu psühhodraama ja õnneruumiga, patjade leidmisega, kaltsukates käimisega - vaja konkreetseid riideid, värvimisega, kirjutamisega, mõtlemisega, unistamisega ja veel umbes 110 asjaga... Mulle endale tundub see juba vaikset enneolematu nauditav elu... Kuid olen tõesti tänulik, et selline vahva elu on mujl praegu. Olen sellisest elust päris kaua unistanud. Mitte et mu elu ei ole olnud ennegi kirev...
Tegelen õnnega, mis vati sees.
Minu enda täis õnnest puudub ikka samm või paar, puudub suudlust... Kuid küll seegi ükskord veel tuleb, saab astutud. Siiski õnne põhjani ma ei joo iialgi - muidu saab püüdlemine täisõnne poole lihtsalt otsa. Ja see oleks katastroof mulle...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar