Käisin kunstipoes Snitty. Tartus ikka.
Tegime täna viimaks Kristeliga kunstipoe ühiskülastuse. Olime seda planeerinud kuu.
Müüja teenindus oli imearmas. Tuli hoidma ust lahti. Alguses olevat olnud nõutu, et ei pääse ratastooliga poodi - kolm trepiastet. Siis oli oskas asjalikult meile kui kliendidele olemas olla. Mind kuulas ja sai hästi aru. Lõpuks ütles, et ta teab mind küll, et ta tundis mind ära. 😉 (Miks see mind ei üllata?! Äratundmine vahel väsitab hoopis... Kuid saan aru, et äratundmine kuulub kuulsa olemise juurde.)
Nüüd on mul jälle kunstivahendite tagavara.
Saan teha ühe huvitava idee teoks, mis mul mõttetes olnud mitu - mitu kuud. Ma veel ei avalikusta, mis see on. Kuid kindlasti tuleb hästi minulik töö. Vähemalt on suurem lõuend ja roosad toonid.
Musta ei ostnudki.
Nii tore on vahetevahel sõbraga koos poes. Aitäh Kristelile!
Ja Anna - Liisal oli esimene tööaeg minuga linnas käia. Saime ilusti hakkama, kuigi kodu - trepist aitas naabritüdruk Viktoria. Anna - Liisa veel ei julgenud. Aga need poe kolm trepiastmel sai hakkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar