Reede, november 02, 2018

Foorumil "Märka naist, mitte puuet" minu tekst

  Märka naist, mitte puuet... Olen mõelnud viimastel aastatel, kas see on sõnakõlks tavainimestele/ühiskonnale või meile endile, erivajadustega naistele, väga tõsine sõnum.

Oma kogemustest saan öelda, et pagana raske on lasta enda puuetest lahti ja mitte „süüdistada“ jumal teab mida, kui ettekäänet mitte väärtustada end sellisena nagu olen. Täna võin veendunult öelda, et kõik algab loovalt iseendast. Mitu aastat mõtlesin, miks mind ei huvita enam väga puudega inimeste maailm ega sotsiaalteenused ja toetused päevast päeva, miks minu tee on kuidagi teise suunda läinud, miks tunnetan end erivajadustega eduka ja õnneliku naisena. Kaua otsisin vastust. Arvasin, et olen hulluks läinud. Aga ei.
Olen lihtsalt oma puudest üle kasvanud.
Märkasin end karjääri tegeva naisena.
Tänu sellele on paljud teisedki inimesed märganud mind naisena.
Minu erivajadusigi on mulle vaja, et olla mina ise.

Usun, et sellele kasvamisele on kaasa aidanud mu loov meel, mille takistuseks ei saa olla mu füüsilised puuded. Mul on nutikas loov meel ja mõistus, süda ja hing – nendega annab päris palju elamiskunstis ära teha. Mulle on jäetud õnneks alles elamiskunsti tegemiseks vajalik anne ja tahe.

Olen 11 aastat stipendiaat Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmses Ühingus. See on olnud tohutu suur töö. Näitustel käijad kogevad kunstitöödest rõõmu, kuid mis töö on selle rõõmu taga... Mul on 55 näitust tänaseks tehtud. Maale / joonistusi natuke üle 100. Mulle meeldib meie maalimisühingu põhimõte, et peamine on kunstniku suutlikkus areneda ja olla aktiivne, teha oma kunstitööd hästi. Seda märgatakse meil.
Sain oma kunstitöö ka tänu oma jalgadele. Olen oma jalgade üle uhkegi, sest nende abiga maalin, kuigi kõndida õnneni ei saa iial. Jalad on maalinud mind edu ja õnneni, kuulates mu loovat meelt.
Sain oma kunstitöö ammu enne töövõimereformi. Eesti seaduste mõiste järgi ei tee nagu siiani midagi... See on naljakas. Oi, ootan pikisilmi, milline saab olema mu uus töövõime või võimetus. Saab, milline tahes – mina usutavasti rallin kiirust ületades edasi.
Sest olen oma loova tee leidnud ja keeruline on sellelt teelt ära keerata. Kuigi teekäänud ja orud mulle kogunisti meeldivad.

Sest see ongi päris elamiskunst püsida vikerkaarevärvilisel teel.

Õnn on õnnelik olla. Natuke keerulisem ehk õnnelik olla erivajadustega naisena.
Märgakem iseendid ja oma õnne.

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Esinemisel, mis hakkas üle kahe tunni hiljem ettenähtust, ma siiski ei lugenud sõna  sõnalt ette. See ei oleks olnud mina. Mulle meeldib rääkida spontaalselt. Usun, et minul läks esinemine täitsa hästi. Hanna oli ja on super hea tõlk mul.

Kommentaare ei ole: