Olen varsti jälle ühes ajakirjas. Seekord "Tiius". Juba paar nädalat teadsin, et täna tuleb kohtumine ajakirjanik Katriniga. Oligi hästi meeldiv kohtumine. 💗
Selle pildi klõpsustasime Eglega lihtsalt niisama. Ilus sai.😊 Minu meelest vähemasti. Jõulukaktus on tõesti õisi täis.
Katriniga ajasime juttu elust - olust. Mul on hea meel, et päris hästi ja paljust sai ta minust aru. Egleta.
On ikkagi nii, kes soovib, see saab aru ning kes ei saa, see ei soovigi vist kuulata või asjasse süveneda... Lihtne ja loogiline! Ja teate mis - minagi ei kuule viimastel ajal neid, kes kurtavad, et nad ei saa minust aru. Järelikult polegi meil omavahelist suhtlemist vaja. Küllap , kui tuleb aeg, kui on sõnadki häälega arusaadavad, on õige aeg meie omavaheliseks suhtlemiseks. Ja kui seda hetke ei tulegi eales siin elus, siis ei pidanudki tulema. Ei ole vaja üle pingutada probleemiga, kuidas minust aru saadakse või ei saatagi aru... Minagi väljendan end sõnade kaudu. Kirjaliku teksti oskavad siiski lugeda enamus inimesi.Ja kui loetakuise juba seda blogi on juba omamoodi suhtlemine minuga. Rohkem polegi vahel vaja.
Aga see selleks.
Loodan, et lugu ssab hea ja veidi teise nurga alt, kuigi minust miskit päris uut on nagu päris keeruline kirjutada...
Täna ssi veel palju teisi asju tehtud. Kärmesti ja rõõmuga. Mõnel päeval jõuab lihtsalt rohkem, kui vaim sees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar