Laupäev, jaanuar 22, 2022

See valge hobuse unistus

 Mu vanaema joonistas hästi loomi. Mäletan, ta unistust joonistada sirelikarva (millegipärast usun, et ta mõtles valget sirelit) hobune joonistada mustale paberile. See jäi vanal joonistamata...

Mul on siiani meelest. Mitte pidevalt, kuid piisavalt palju..

Huvitav on aga see, et enne eilsest ma ei ole proovinudki hobust joonistada... Vähemasti ise ei mäleta..... Arvanud ikka, et nii ilusaid hobuseid kui vanaema vihikulehele joonistas, mina ei oska. Kuid teadsin ja tean praegugi, et kunagi pean vana unistuse teoks tegema, kuid miks  - ma ei tea... 

Jõuludeks tõi päkapikud mitu lõuendi, neist ühe musta.

Teadsin otsekohe, et musta lõuendile tulebki see unistus... Musta värvi lõuendit olen muide ostnud ka ise, kuid tookord ütlesin unistusele ei veel... Ja oligi taas nagu unustatud... 

Eile siis hakkasin hilisõhtul maalima. Kogunisti kahte hobust , vaatavad teineteist. Maalisin vaid päid.. Täna "pesin" lõpuks ühe maha, sest nägi välja nagu kuri pühvel 😂 ning see ei oleks mitte läinud,. polnud minulik... Üks hobuse nägu on  nunnu. 😍 On äratuntav, et on hobune... Kindlasti teen ka teise tagasii, kuid loodan, et ssekord ei tule pulli moodi...   Igasugusi loomi võib tulla 😂

Aga jah valge hobuse unistus on minu jaoks natuke müstika. Kuid seda maali maalin ikka armastusega. Võib ju olla, kui maal ükskord valmis on, toob veel rohkem rõõme...

Kommentaare ei ole: