Kolmapäev, jaanuar 12, 2022

See valgus

 Maal "Valguselaps" on valmis. Ma ei oska enam kuhugile värvitäppi panna - järelikult see maal on sündinud ja võib laia maailma rändama minna. Eks ta ükskord lähebki niikuinii!!!

Mulle endale täitsa meeldib see töö. Väga vähesed maalid meeldivad endale, vähestega jään ise rahule. Aga Valguselaps on armas. Jätab palju mõtteainet loodetavasti vaatajale...  See minulikki. Otsin valgust ju,  olen otsinud ja otsin edasi, kuigi tean täpselt, et olen leidnudki... Valgus peaks särama igaühe enda seest ja mitte keegi ei saa seda valgust särama panna ega kustutada, kui oskame hoida end valguses. Armastada ja väärtustada iseend ja oma elu. 
Jäin ise ka täna mõtlema, miks maalil tüdrukul pole nähe käsi ega jalgu... On aimatavad. Sest kleidi alla maalisin nii käed kui jaladki. Võibolla valgusel tõepoolest ei ole füüsilise poolegi mingit pistmist. Valgus on hing.Terve hing. Füüsilises võime ollagi pimeduses või väetid, kuid kui hing terve ja valgus täis, siis ümberringi sära... 

Homme saan pildi riputada. Hetkel lihtsalt pole. Mul pole ikka veel nutikat, ei tunne puudustki. Pilte saan teha piisavalt palju või üleliia palju teiste inimeste telefonidegagi. 
Olen vist vanaaja sõtlane, saab nutikata elatud!!! Arvuti on ju... Nuputelefon ka. Suhtlemis piisavalt palju. Aega endale jääb ka rohkem.

Täna ütlesin üle pika aja abistajale, et kuule, mine varem ära. Tahan ka tööd teha. Maalida. Olin selle ütlemise kuhugile alla surunud endas, nagu ära unustanud... Vanasti ütlesin seda palju rohkem... Ma ei saa aru, miks nüüd pole see suust tulnud... Äkki sellepärast , et mõtlen jälle rohkem abistajatele töö andmisele ja tundidele ja rahale st palgale, kui iseendale  või olen ise mugavamaks muutunud, seda sellepärast, et kõik peaaegu tehakse ette ja taha ära. Minu käsul loomulikult. Kuid ma ise ju istun ja vahin, kuidas tehakse... Vot see hakkab endal vaikselt üle viskama... Ma ütlen oma isiklikke abistajate  kohta vaid häid sõnu. Enda peale võin küll olla veidi pahane... Kõik on siiski nagu peaks, kuid...  see on siiski minu elu. Ega tüdrukud polegi olnud mitte ükskord kauem, kui mina soovin. Aga täna tundsin, et mul on vaja olla omaette ja nokitseda üksi edasi. Täna oli nokitsemispäev. Tegin imeväikseid asju, mida ma ise ei saakski teha ja kui saaksin, siis läheks kümme päeva sellele - seda aega ka mul pole. Muud teha palju. 
Seda kirjutan siia sellepärast ehk, et mõeldakse, kui keeruline võib olla vahel iseolemine vaimselt ja hingeliselt. Füüsiliselt on see kuidagi lihtsam.    Eriti erivajadustega inimestel. Olen sellele varemaltki palju palju mõelnud.i
Veebruaris tullakse jälle mind valla poolt hindama. Jumala eest, kuidas hinnata seda valgust iniimeses, mis paneb oma elu elama? Tegelikult seesugune hindamine isikliku abistaja teenuse saamiseks annab kliendist minimaalse võimekuse ülevaade. Tundub, et see hindamine hakkab olema iga aasta nüüd.
Mul võiks ju IAT olla ka aastas 8760 tundi ehk 24/7/365. Puude paberites on muide eluaeg kirjas, et vajan kõrvalabi ööpäeva ringselt, ahahah. Eelmine aasta, meenutan, oli abistaja abis 2562 tundi ehk 106, 75 päeva... Nüüd tuleb igavene küsimus, mis /kes hindab, mida hindab täpsemalt... Või  tean mina ise siiski oma abivajadusi ja võimeid!!! Teenuste vahel oma elu ei hakka killustama seni kuni saan. 
Kui mul oleks suurem elamine, siis võiks  minugi poolest abistaja olla  kas või iga tund , kuid tema puhketoas , kui ma ei vaja teda.  Sest ehk murran küüne, siis on pagana hea, kui saaks kääridega lõigata. Tavaliselt mul murdub küün just siis, kui abistajat pole. Aamen kirikus nagu. Aga see nii pisitilluke häda.

Kindlasti vajan palju omaette olemist. Loomiseks. Oma elu loomiseks. Iga hetk.
Nagu kõik me vajame just omaenda aega, et luua iseend. Ja muide, igaüks vajab kellegi abi alati. Kes vähem, kes rohkem.  Aga tihti ei mõelda sellele. Mina ise ka ei mõtle pidevalt sellele...

Kommentaare ei ole: