Jõudsin just Põltsamaalt Tartu tagasi. Käisin psühhodraamakoolitusel. Ühe sõnaga öeldes, OK. OK oli. Kui enne natuke kahtlesin ja kõhklesin, siis praegu võib küll öelda, et olin õigel ajal õiges kohas õigete mõtetega. Ja loodan, et saan minna lõpuni - kuigi lõpp on nii ja naa. Lõpp on suhteline mõiste:) Ärge oodake, et hakkan nüüd siseinfot välja jagama. Seda ei tee ma kunagi, ega kellelegi, see on koolituse SISEINFO.
Küll võin öelda, et tundsin ennast grupis ülihästi. Täna lõuna ajalgi istusin, jõin kohvi ja mõtlesin, et EI ole olemas kahte maailma. Ikkagi EI OLE. Inimese põhiolemuseks on INIMESEKSOLEMINE, ja puue lihtsalt kuulub selle juurde, ei muud.
Elasin ühikas, kus veekraanid häälitsesid, nagu vene ajal. Täitsa lõpp. Aga omamoodi väga mõnus nostalgia. WCsse me Helenaga kahekesi ei mahtunud, kui mina käisin, siis oli uks lahti. Aga miskipärast ei tekkinud tahtmist hädaldada, et vuih, kui ligipääsmatu ja paha ja kole kõik on:P Esimene hetk Põltsamaal oli hästi sõbralik. Kohalikud prouad juhatasid meile kätte söögikoha ja tänava, kuhu pidime minema. Olime Helenaga mõlemad esimest korda Põltsamaal ning meil polnud aimugi, kus me oleme ja kuhu minna. Aga kõik laabus väga-väga hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar