Laupäev, oktoober 03, 2020

Naeratades

 

Käisime niisiis Ingridiga Vanemuise kontserdimajas kontserdil. 

Minule tõesti meeldis. Soe ja südamlik. Lõpus tahtsid silmad vägisi märjaks minna... Minu lemmik oli täna kindlasti Carmen Joala, kes armsalt kartlikult laulis vanaisa Jaagu laule. Oma julge kindluse sai päris viimase lisa laulu ajal... Ja kui hästi teda kõik teised silmadega toetasid. Seda oli lihtsalt võrratu vaadata. 

Usun, et nii mõnigi laul hakkab varsti kõlama taas uues esituses... ja nii jäävadki elama ajast aega... 

Meid oodati uksel... Küsiti umbes nii, kas meil on need pileti ning lubati saaligi juhatada... Saali muidugi leidsime ise üles. Kuna jõudsime Kontserdimajja täpselt tund varem - läksime pisut varem, sest me ei teadnud, kuhu saame auto parkida - siis nautime õhtut juba kohvikus...'


 Ma ei kahetse, et nägin vähekene vaeva ja närvikõdi, kas saab või ei saa minna. Õnn mängis seekord rolli. Võib - olla sellepärast saingi need piletid, et siiski väga soovisin minna. Sain minna, et keegi loobus... Ühe kaotus on teise võit nagu öeldakse. ´

Seega minu soovitus, rääkige alati korraldajatega ise, kui ei saa aru, kas on ratastooli - pileteid ja  kohti. Uskuge mind, vahel võib tulla sellest hoopis hea  elamus ja kogemus, mida kaua aega rõõmuga mäletada. 

Ja kuna mulle isiklikult meeldib saalide toolidel istuda, siis ma momendil tegin ja teen veelgi katset, kui lihtne on hankida piletit ratastooli - kohale. See tundub küll kohati müstika Piletileviś, kuid mitte küsides korratajatelt endilt. Täna pool kontserdist istusin seina ääres ratastoolis (piilusin kardinate vahelt, mida esinejad lava taga nii öelda teevad, mõtlesin , kas mina suudaksin tulevikus nii proff olla, et minnes lavale unustan muu... ). Teise poole istusin siiski Ingridi kõrval, sest koht oli vaba ning mõlemale poole jäid veel vaba koht. Samas hakkas meil Ingridiga kuidagi ebamugav üksi eraldi istudes. St tegin natu sohki ratastooli - piletiga. AGA minu soov oleks see, et ratastoolis inimene poleks eraldatud oma kaaslasest - üks kõik kes ta kõrval siis on. Kuid teatris jm käiakse tavaliselt kahekesi - oleks igati loogiline, kui inimene ratastoolis saaks istuda oma kaaslase kõrval. Või nagu mina. Ma ei lähe ratastoolita kuhugile, kuid mina saan ümber istuda... Kuidas sel juhul oleks õige pilet... Sada üks pisi detaili, millele tuleks mõelda... Usun ühist head lahendust, mis sobiks kõikidele, ei saa olema... 




NAERATADES EDASI!

Usun, et see on kõige õigem viis elada ja leida häid lahendusi oma ellu ning selle läbi ka teiste ellu...

Kommentaare ei ole: