Kolmapäev, oktoober 21, 2020

Õnn kukkus pähe!

 Sõna otseses mõttes. 

Hea, et mina ei karta ämblikke ning usun, et ämblikud toovad õnne. 
Seisin keset  tuba. Tegelesin kassiliivaga Mirjami abil. Äkki näen silme ees niidi otsas allapoole libitsevat ämbliku. Ta hakkas kohe ülespoole tagasi kiiresti ronima.

Hakkasin heledat naerma. Südamest naerma. 
Täna esimest korda. 

Naeratanud olin tänagi. Naernud südamest mitte. 

Oli pikk töine päev.  Nagu ei olegi suurt teinud, aga väsimus on.
Sai tegelda veel loometalgude esitlusega. Zoomigi tehtud... Millegipärast skype üldse ei mänginud... Porgandipiruka ja zoomi tegemise vahelt joostud... Jube loov ju, eksole!

Muide, oma aia porganditest olen küpsetanud kolm korda pirukat. Rohkem pole ka omi porgandeid. 

Vaatasin "Pilvede all". Ainus seebikas, mida jälgin. Täna öeldi hea lause: Olgu, mis on, aga peaasi, et lõpp on hea. 

Minul lõppes tänane päev hästi.


Kommentaare ei ole: