Esmaspäev, oktoober 26, 2020

Tartumaa loometalgud

Reede hommikul zoomi pilt. Me Tulnukadest Kuldvõtmekesed tegime 3 minutilise esitluse kolmandana. Nagu pisi edentus oli... Tekst selline:;

Oi, ma olengi laval! 
Kas ma olen inimene või tulnukas?
Aga tulnukaid ei ole ju vist olemas...
Aga mina ju olen olemas!
Ma olen ju siin!
Laval!
Teie ees!
Loometalgutel!
Mina ju elan!
Mina ei taha olla nähtamatu! 
Ma ei taha olla eikeegi!
Ma tahan elada, olla, naerda ja nutta!
Ja ma ei ole üksi!
Meid on palju!
Me kõik oleme siin maailmas isemoodi tulnukad.
Meid on kõikjal, kui vaadata südamega.
Me tulime loometalgutele, et jääda lavale koos teiega!
Meil, Kuldvõtmekestel on üksainus küsimus lahendada, kas ja kuidas on võimalik omi elumänge mängida üheskoos üksmeelses maailmas.

Arvan, et läks täitsa hästi. Veidi sassi, sest üheskoos rääkimine oli kodutööna tegemata. Mul oli küll ptekst, mida kirjutasime kokku nädala, peas. Ei ole hullu, andsime maksimaalse. Mina nautisin tulnuka rolli. Tulnuka rolli tagamaa on väga eluline - kunagi olin 100 % töövõimetu ja nüüd 0 % töövõimeline, järelikult lihtsam olla lihtsalt Tulnukas.😊
 Meie idee oli ja on  teha vestlusõhtu või lavastus black box stiilis. Me idee lendles suht suurelt. Täna on mul isiklikult mõte, et me idee vajaks hoopis mitmeid jätku projekti, sest kohe kõik panna ühtekokku on üsna keeruline ja ka raske. Suur ampsuke. Sooviksin isiklikult esmase tükki hästi ära teha, siis alles võiks mõelda vene või inglise keelde panna. Enne peaks siiski olema eesti keeles valmis tegema. 
Taha n suurelt unistada, kuid hästi. Väga hästi ja võluvalt. Muidu ma vist ei tee midagi mitte kunagi. 
Üks vaidluspunkt oli, miks üleüldse teha midagi sellist... Isiklikult arvan, et siin tuleb mängu kõik see, miks tehakse teatrit või maalikunsti... Alati jääb risk, et kellegile miski ei meeldi... Jah, minu/meie mõte on veidi laiem - suhelda publikuga, millest puudega inimene (või naine) EI räägi ehk Tulnuka pihtimus. Või mis iganes... Igatahes mitte tavapärane nutulaul, mida puudega inimesel ei ole, või on ainult hulk lahendamatuid probleeme. Minu meelest see ka ei ole päris õige. ´Kuid me teame üksteise hingedest alati liiga vähe... 

Kallis blogi lugeja, pöördun sinugi poole, ole hea ja mõtle või kirjuta julgelt avalikult või privaatselt mulle, miks peaks selline lavastus üldse sündima ning mis see võiks sulle anda jne. 
Praegu on küsimus ka veidi (või palju) rahastajate moosimisest. Kuigi minu eesmärk , kui hakata piletitulu teenima, siis teha Kuldvõtmekese fond lõppude lõpuks. Hakata toetama kedagi julgelt elama oma elu. 

Maailma paremaks tegemini algab iseendast.
Päriselt ka. 
Mängime siis, kui palju tahes. 








Seekord žüriilt ei võlunud auhinda välja. Võib -olla sellepärastki, et mõtlesime vähe Tartumaale... või olime Tulnukad... Aga usun, et meist igaüks  - Jüri, Maarja, Diana, Ingrid, Mirjam, Kristina ja Taavi -võitsid iseendas miskit. Mina suutsin olla 18 tundi järjest mingite atenitega ja tõsiselt mängida tulnukat. Ma ei uskunud, et see lapselik hullus õnnestub tõsimeelselt... Lavanärv mul olemas. Vist. 

Reedesed pildid tegi Diana.


Ametlikud loometalgud olid seekord üks päev. Nõos. 
Meie mõtetalgud jätkusid laupäeval Aparaaditehase Kolmes Tillis. Olid kohal Piret, Angie ja Jelena, kes reedel ei saanud olla... 

Soovin tugevat meeskonda enda taha. Kui keegi tunneb , et suudab millegiga, jõu ja nõuga aidata, palun andke märku.

Esietendus võiks olla juba 1. juulil 2021

Kommentaare ei ole: