Kolmapäev, oktoober 28, 2020

Kõik ei saagi olla...

 ... koguaeg hea ja koheselt endast mõistetav.  

On tulnud hetk, kui tunnen, et tee - mis - tahad, aga viimaks saad ikkagi aru, et palju asju on maailma teha. Aga minu võimuses on vaid jääda rahulikult iseendaks ning mängida kokku jooksnud asjad jälle lahti. See raske, kuid mitte võimatu mäng. 

Üks hea tunne on ka. Mul on võrdväärse inimese tunne. Võib - olla see tundub naljakas võrdlus. Aga kui räägime, et inimesed peavad ilmtingimata olema võrdsed, siis... Mul enda sees olnud salaküsimus, miks mina viimasel ajal ei muretse nii nagu ümberringi enamus inimesi...
Hetkel, kus ootasin natukenegi rõõmu, lajatas valusalt probleemi näkku... Isiklikkus elus... Meenus, mis tunne on olla probleemne. Meenus, kuidas peab probleemiga sõbraks saada, et see ilusti lõppude lõpuks lahendada. See on minu enda uskumine, et muregi peaks saama sõbraks, siis laheneb palju paremini. Niikaua, kui mure on minu sees nagu üleliigne koorem, ja paharet,  mida tõrjuda kaugele eemale, seni kasvab ülepeakaela ja ei lahene kunagi ... Sünnitab hirme juurde... Vähemasti mulle tundub nii. 
Muredki võivad alata iseendast. On olemas probleemivõimendajad. 

Vahetevahel ongi vaja vist kukkuda käpuli mõõnaaega, et tõusta taas lennuks...

Mulle meeldib ütlemine Väikeselt Nõialt Marilynilt: kui on loodud olukord, tuleb lahendust. 
Nii on. 
Olukorrad leiavad alati lahendused. 
Täpsed sellised lahendused nagu inimene ise soovib ja usub tulevalt... 
Mina usun, et leian  uue hea lahenduse. Tuleb ka uus väljakutse... Ja nii edasi...



 

Kommentaare ei ole: