Pühapäev, juuni 19, 2022

Pühapäevane iseolemine

Kauaoodatud kohtumine toimus täna hommikul Gustavi kohvikus hommikul Carmeniga. 

Hommikul sain täna teada, et abistaja on  haige.  Pidin hommiku vara oma plaanid ümber mängima. Sauele minemisest loobusin. Õigemini lükkasin edasi Sauele edasi... 

Kuid Carmeniga kohtumist ei soovinud ma aga ära jätta... Mul oli ja on tunne, et see viib mind jälle edasi kuhugile... Mina olen teel, omal loomisteel... Üksteiste kogemused ja elutõed annavad uusi energiad ja mõtteid loomiseks. 


Suutsin end sebida kiirkorras - isikliku abistajata, sest  mul polnud kuskilt teist abistajat võtta - Tartu. Üks ja teine ja kolmas inimene aitas. Mind häiris ja on häirinud alati, kui tava inimene peab miskit äkiliselt ümber mängima, siis on see OK, kuid kui mina palun äkki ühte või teist, ka autot , siis on see nagu katastroof neile, keda  palun. . 
See  näitab selgesti, et kui ma iseéndale ei ole olemas ning kui ma ei mõtleks ka isiklike abistajatele, oma abisüsteemile, siis ei oleks  mind olemas... Nii nukker või veider kui see ei ole, kuid olen üksinda ja pean ise hakkama saama.Nagu iga teine inimene tegelikult. Samas vajavad nemadki iga päev. Nagu mina.. 

Kohviku jõudsin veerand tundi enne kokkulepitud kella. 
Nii mõnus oli üksi istuda kohvilaua taga ja juua hommikukohvi. Ei mäletagii , kuna ma viimati sain üksi olla rahva sees ja naudita ja oodata....

Tagasi tulin 1210 taksoga., Taksojuht (nimi oli Aivo, vaatasin nimekaardilt)   oli abivalmis. Võttis kogunisti mu käekotis pangakaardi ja aitas arve maksta. 
Tuppa sain Victoria ja Carola abiga. Suur tänu kõikidele, kes mind ootamatult välgukiirrusel aitasid. Silveri pere, ja Maarja, kes kihutas mind " tõlkima "

Vanasti oli iseolemise päevi rohkem... Hea vaheldus oli täna, panin end proovile... Kuigi mõni hetk polnud eriti meeldiv ega oodatult hea... Lõpptulemus on siiski super päev. 

Kommentaare ei ole: