Reede, juuni 24, 2022

Sada üks imelist hetke ehk jaanipuhkus

 Hästi head päevad on olnud. Palju ei olnud nii nagu arvasin. Palju oli aga veelgi imelisem ja toredam kui lootsin. Selle suve algus ja jaaniaeg jääb meelde kindlasti saja ühe eriliselt imelise hetkega,  mida mina ei osanud üldse oodata. Mulle oligi neid vaja. Puhkuseks omamoodi. 

Korjatud lillekimp teepervedelt. Läksime mammale jaanirõõmu viima Südamekodu... Mis saab veel ilusam olla viia, kui põllulilled. Kristi korjas... 
On ikka hea kuulda mamma usaldust, et minust saab temasugune mamma, kellel jagub jaksu kõikidele. Olen mõelnud endamisi, et ehk on parim  tasu talle, kui ollagi ise nüüd mamma. Muu tasuga otse mammale ma ei saa vähemasti hetkel hakkama, just füüsiliselt... Kuid mammaks olemisega saan juba aastaid hakkama. Ikka ja jälle on olnud ja on tõenäoliselt edaspidigi mu  hing ja kodu on avatud lastele ja noortele... Kellele püüan jagada armastust ja tarkusi nagu mamma mulle on andnud. 
Aga olen tibilik mamma!!! Muul viisil ei anna mamma mõõdu välja... 😂 Usun, sellisena soovitakse mind näha...


Kolmapäeval oli veidi alla 300 km sõiduring väiksete ja suuremate vahepeatustega. Mis lõppes tormijooksuga autosse. (Ma vist pole iial nii kiiresti jooksnud, kui nüüd Kristiga. Meenutas vabalangemist 😜 ) Lihtsalt meenus tähtis asi, mille lõpuni oli jäänud paarkümmend minutit... Jõudsime ilusti õigeks ajaks, sinna, kuhu vaja olii ... 
Tormijooksu tulemusena nägin toidupanka tänuväärt töö ära. Ega mullegi ei meeldi, kui ülejäägid visatakse prügisse, kui kellelgi on kõht tühi...

Minu maalid said Oravalt Rannu viidud. 

Siis sai lillepärgki punutud. Niisama. 

Põlvas poetiir tehtud.

Elvas söödud ja järves jalgupidi oldud.  
 "Keeglis" oli nali. Lastemenüü kuni 14 aastani. Mina tihti võtan lasteprae. Noor armas ja  asjalik teenindaja neiu korraks jahmus, kuid siis ütles sõbralikult, et vaatab , mis annab köögis teha, peakoka pole tööl, ta ei lubavat... Mul jäi suu  lahti. Krsti, kes on palju väljas söömas käinud, kuulis ka sellist asja esmakorda. 
Sain oma hakklihapallid kartulipudruga. Väga maitsev oli. Kõht täis. Päeva esimene söömine kella 17 paiku. Hommikul kohv, päeval jäätis ja vaarikarull... 
Peakokale võiksin öelda, et võin olla 13, kui teen Pipi patsid ja nii on. Või, teen silma, et elus pole ainult suured ja väikesed inimeesed, on ikka teisi sotte inimesi ka nagu ütleb mu psühhodraama õpetaja Ruuda. 
Teenindaja neiule panen 5+++ , sest ta sai ka minust kõik aru. 

Kes ütles, et vee peal ei saa ma kiiguta... Mina iise.

Lõpuks leidsin end  Nõo jaaniõhtult.

Sealt leidsin Toomas Lunge. Justament tegi muusikat, 
Muideks, minu papa ja Toomase isa olid kolleegid ning me Toomasega olevat koos mänginud kord  või paar, ja metsas seenel... Ei mina ega Tom ei mäleta seda... Papa rääkis sellest mitu korda. Toomase ema, kes oli ülikooli ajal mu õppejõud, mäletas ka mind väiksena... 
Elu on vahel uskumatult vahva.
Olin ammu ammu mõelnud, et võiksin lihtsalt Toomasele öelda ...  Ütlesin seda pisut varem... Nõos juhuslik pilt ja ma kinkisin raamatu...
Ja siis tormijooksuga ma edasi ...😊






Praegu kukkus veel kägu.
Jaanid läbi juba... Jälle...
Üha selgemini saan aru, et peab ARMASTAMA ilusad hetki 💖

Kommentaare ei ole: