Täna juba 1. juuni😊
Uskumatu kuidagi. Alles oli see ja see aeg... MMHHMM, kui tihti mõeldakse, kuhu kiiresti kadus aeg, kuid ei mõelda, kui kiiresti tormab tulevik, homme päev ligi ja kaob sama kiiresti...
Facebook meenutas, et juba 8 aastat unistasin Hispaaniast...Nüüd küsin endalt, mis on takistanud mind laia maailma minemast... Iga aasta tahan nagu kuhugile minna, kuid... Ehk ongi see, et nagu tahaks, kuid siis nagu ei julge edasi nagust minna...
Seda mõtlemist saab koheselt muuta. Parandada.
Eile tegin mitu tundi juhatuse tööd... Siis vaatasin aknast välja. Sirelipõõsad. Tuli igatsus sirelilõhna järele... Teadsin, et mina koheselt õue ei saa minna... Aga ´Victoria läks varsti koeraga välja. Palusin tal igatsus tuppa tuua...
Päev oligi hetkega särav ja õnnelik. Sirelides aga õnne õit ei leidnud. Tundsin end siiski hästi. Muredest vaba ja puhanudki. Nii vähe on vaja vahel. Vähe võib kasvada väga suureks vajalikuks tundeks.
Täna mõeldakse rohkem lastele... Usun, et lapsedki vajavad tihti väga head väikest asja, et tunta enda väärtust lapsena. Mul on kurb teada, mis praegu laste ja noorte maailmades toimub... Miski on viltu. Juba multikad ja kõik nutimaailmas elamine... Spetsialistid muretsevad ja soovivad parimat. See on väga ok. Aga minu meelesr -. eeee, kuidas öelda, et kedagi ei riivaks - möll laste ümber on tegelikult kaotanud laste pisi igatsused, mis teevadki 'turvatunde, et elu on ilus elada ja armastust tulvil. Laps vajab ema, isa, kodu... kus saab olla tema ise...
Hoidkem seega igas praeguses hetkes võimalus igatsus ellu viia. See loob häid tundeid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar