Pühapäev iseendaga iseendale. Sest minu pere olen mina ise. On hetki, kus ma ei taha sellele tõele mõeldagi. On kuidagi valus. On hetki, kus armastan seda tõdemus.
Sest olen siiski ´harjunud iseendaga olema. Olen täpselt niipalju vaba ja õnnelik, kui ma parajasti luban seda.
Täna sõin pannkooke. On ju pühapäev.
Magasin pisut kauem. Läksin öösel magama. Lihtsalt vaatasin aknast suveöist taevast. Huvirav, eelnevatel päevadel polnud mul juunivalguse tunne. Kella kahe ajal öösel taevast vaadates tuli see tunne. Suveöö valge ja valgust täis... Kuigi pilves veidi... Igatsesin olla paljajalu õues selle ´taeva ´all...
Täna pole miskit tarka teinudki... Molutasin niisama. Mõtlesin elu üle järele. Või on see just tark tegevus... Usun küll.
Hoidsin arvutist eemale. Vähe tüdimus vahel ka sotsiaalmeediast..., Kas see on ikka see päris elu...
Mul ikka päris elu sõltuvus!!!
Soovin siiski reaalselt ja päriselt elada.
Ei facebook ega google ei saa minu tundeid ega näoilmeid päriselt teata...
Mind painab juba lapsest küsimus, miks sageli öeldakse, et on oma elu kellelgi... ning siis paludakse mõista nagu ma ei saaks sellest aru... Ennem oli veel tunne, et paludakse mul oma elu ootele panna, kui saadakse minuga toimetada...Tuhat tänu neile , kes on suutnud mind sedasi tundma panna. Siiralt. See on kasvatanud ja kasvatab siiani minu iseolemist ja omaenda eluga toime tulemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar