Ja nii ollaksegi iseendana laval...

Mõtlen hommikust saadik, millest hakata pihta kirjutamisel...  

Ühesõnaga - enneolematu õhtu, päev... ja nii edasi. Täiesti uued kogemused, kuid super head. 

Esiteks mind visati justkui külma vette (Kultuurihall oli jahe, kuid mul hakkas poole herkega nii kuum) - mind soovis German esimesena laulda. Ma polnud absoluutselt nii viisi  ette häälestanud. Kõik sassis minu sees. Aga ei - publik ei pannud miski tähele. Kõik sujus nagu pidi. 

Olen palju tegelikult palju esinenud. Kuid otse  laval  prožektorite valguses olin küll esmakordselt. Ja olla esineja rollis kardinate taga, piiluda ´ja pabistada, teha nalja... 

Kontsertklaveriga polnud ma enne esinenud. Pisut kõhe oli algul. Elina hästi toetav. 

Võin olla uhkegi - sõnad olid peas, ei läinud meelest.

Hannagi sai külma vett kaela. Minult omakorda. Ta tuli kirjaliku tõlket tegema, kuid tehniliśselt ei saanud hakata seda tegema ning aega ka polnud, et ümber teha... Ja sattuski lavale mu kõrvale. Tõlgiks. Nagu alati ta sai suurepäraselt hakkama. Hannale oli ka selline laval olek esmakordne. Temagi on esinenud suht palju. Minugagi. 

Aga olla juba maailma tähtedega koos loomises on erilisem vastutus. Kuigi me kõik oleme siiski ainult inimesed. Kõik võime olla tähed. 

Mina tundsin küll end tähena.

Usun, et Maarjagi. 

Tabasin ära, mis vahe maalimisel ja laulmisel. 

Maalimist saab naudita aega mööda. Laulmist hetke. 

Mõlema puhul anda endast parim ja rohkem veel. 

Näitus aga sai väga ilus. Lõpuks otsustasime Katriniga Kultuurihallist, et üles lähvad kõik tööd, mis kaasas. 

Tuhat üks tänu Järvakandi Kultuurihall ja Katrin 

Minu isiklik tiim - Kristi, Mirjam, Anrs ja Hanna. 

Ja publikule, keda oli   suure saali peale vähe, kuigi reklaam oli hea, ka aitäh. Küllap parimad olid kohal. 

Kindlasti uutel näitustel ja üritustel saab olema rohkem rahvas... Seekord sedasi siis ja oli tore vahva õhtru.