Olen üle mitme nädala täna õhtust võib-olla teisipäevani üksinda. Tähendab, olengi omas elus perenaine, kuid tihti ööbidakse siin. Ühelt poolt on täitsa mõnus st ikka abistakse ka natukene mind, teisalt sooviks vahel omaette. Olla pidevalt abistajatega ninapidi koos, on vahel väsitav. Seda enam, et mul nii väikene elamine. Kui mul oleks suurem elamine, siis oleks lugu - laul...
Ei, midagi hullu ei ole.
Mõlematpidi olen tänulik. Kui saan kellegagi olla ja kui saan üksi olla.
Iga inimhing igatseb vahel olla omaette. Üksinda.
Minu puhul on see füüsiline olemine nõuab rohkemgi kedagi, kui vaimne pool... Ja hingeline on soov hoopis isemoodi, kõige loogilisem ja elujaatavalt normaalsem soov. Ja seda nagu / või pisut pelgan ka mõni hetk... Kuigi tean, et selleta ei suuda olla. Olla ise. Jääda endaks.
Aga praegu on mul enam-vähem hästi.
Ilus ja puhas elamine.
Olen pesus käinud.
Süüa - juua jätkub. Kuigi külmkapp on veidi sõbralik, st eriti ei pane pead valutama, mida süüa... Teiste sõnadega, uuel nädalal tuleb kindlasti minna poodi süüa ostma.
Maalimistöögi ootab.
Kass Bongo on mu kõrval. Jälgib, mida teen. Päris üksinda ma siiski polegi...
Näksin valget šokolaadi.
Praegu on hetk iseendale.
Mõtlen kelmikaid mõtteid. Lihtsalt olen.
On öö.
On vaikus.
Kell tiksub vaid. Sellega olen nii harjunud, et vaevu panen tähele...
See kuu võiks minna tantsima või ujuma või...
Teha midagi... Leida kedagi taas... Iseendki avastada veel ja veel on täiesti võimalik.... Ja armastada... Hing igatseb armastada...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar