Minuga on hästi.
Aga vahel ma ikka ei saa aru meie sotsiaalsüsteemist. Ehk ma ei taha olla sotsiaalsüsteemist sõltuvuses. Jah, me räägime igasugustest sõltuvustest, aga me ei räägi suurtest sõltuvustest, mis on enamus inimestel. Ma olen päris oma tões, kas see on õige või vale, jäägu see igaühe enda otsustada.
Kuna minuni ei ole veel jõudnud otsust, kas mul homsest on pikendatud isikliku abistaja teenus või mitte - ma loodan südamest on - siis ma koos aruande saatmisega kirjutasin esmaspäeva õnnetust vahejuhtumist ning lihtsalt selgitasin, mis iganes juhtub, on ikkagi vaja tunde juurde... See oli hea pärast kirjutatud, et kuidagi ikkagi sotsiaaltöötajatele selgeks teha, et elus juhtub asju, millele oleks vaja kasvõi teenuse lisatunde. Vastus on hea, et kolme kuu 540 tunnist oleks võinud tagavaraks jätta, juhuks kui minuga midagi juhtub 😂
Esiteks, et ühes kuus oli mul sellel aastal tegelikult 180 tundi IAT-d. Arvutame, 24x29 (võtame veebruari) on 696 tundi. Kuna mul oli jaanuaris rõõmu ja ka teistele positiivsuse ja inspiratsiooni andmist, siis tõesti ma ei tulnud 180 tunniga välja ja näppasin veebruarist. Jäi 155 tundi. Kust pagana pihta, ma oleksin pidanud teadma, et veebruaris juhtuvad natuke natuke kurvemad asjad ka!?! Millised tunnid ma oleks pidanud tagavaraks jätma? Lõppude lõpuks, selles veebruaris on 696 tundi. Kas ma ülejäänud tunnid ei oleks tohtinud elada? Sorry, aga nii see ei lähe! Ma elan iga hetk siin ja praegu, 24/7.
Teiseks, selle lepingu alguses jätsin ühe kvartali tundidest 75 tundi suveks, nad teadsid. Ma olen seda igal aastal öelnud, et suvel on mul vaja rohkem tunde. Jah, ma teadsin, et lepingus on 540 tundi kvartalis, aga kui nüüd mõelda selle loogika järgi, et ma jätsin 75 selle jaoks, et minuga midagi juhtub, aga midagi ei juhtunud! Ja ma ei saanud vallast neid tunde kätte!
Kas see ei ole natuke absurdne? Vähemalt mul on juhe koos. Kas keegi üldse teab, kui kaua aega on temale ette nähtud? Kas keegi võtab elamiseks tagavara aja? Jah, kordan veel kord, halvemad asjad juhtuvad siis, kui me üldse ei oota neid.
Ühesõnaga, mina elan edasi, rallin edasi, olen kohal iseendas, igal hetkel siin ja praegu. Aega tagavaraks ma ei saa võtta, sest seda lihtsalt ei ole olemas, kui natuke sügavamalt mõelda. Saan aru, et bürokraatia on tohutult suur, ühiskonna raamidest välja murdmine on vahel ikka väga raske. Sest kui sellest saab juba välja murda, läheb natuke kergemaks. Kõik see tundide jama, aja jama taandub ikkagi ei millelegi muule kui rahale... Kuid mitte keegi ei saa raha eest osta igavest aega... Mul jookseb juhe kokku. Ma usun, heaga, igaüks võiks väärtustada oma elu. Siis oleks maailm palju parem paik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar