... meenus jälle...
Hästi kummaline on mõelda, et aastaid polnud enam sind nagu minu elus ja samas teadsin, et kuskil kaugel oled olemas... Viimati nägime kaks aastat tagasi jõulude aeg... Me suutsime teineteisele naeratada ja lastega vanaemana ja vanaisana... Mäletan su pilku, kui ära läksin... Ma ei vaadanud sulle otsa, kuid nägin su pilku... Ja nüüd pean harjuma mõttega, et minul ja lastel ja lastelastel polegi sind... Oled vikerkaarel nüüd...
Kolme kopikaga aadressbüroos leidsid minu ja tulid julgelt mu ukse taha... Me elu oli täis armastust ja tohutult valu... Mul oli valus. Sul oli ka kindlasti valus. Me vajasime mõistmist, seda me ei saanud tegelikult kumbki... Räägiti, et on vägivald... kuid miks see oli, ei huvitanud ausalt mitte kedagi... Olen ennemgi sellest rääkinud... Vahel lihtsalt on parem lahku minna ja suuda andestada südamest ning püüda edasi minna...
Sina oled olnud mu elus üks olulisemaid inimesi.... Tahan või mitte... Sina julgustasid mind olema see , kes olen ... Sina otsid mulle esimese päris miniseeliku... Sina ütlesid, et olen maailma erilisem ja parim naine... Sina julgustasid mind rallima ratastooliga igal pool... Käisime kodust Taevaskojani jalgsi... Linnahalli katusel... Kui palju sai käia kalal... Me ei rääkinud õnnest, me lihtsalt olimegi õnnelikud... Särasime, siis sära tuhmus... Meil oli sünnitusmajas omaette palat, mis oli ikka tol ajal ennekuulmatu... Sina ütlesid paar korda kohtuski, et kuulage Tiiat , ta ju räägib... - mina mõtlesin, mis asja sa teed... Oi, kui palju vahvaid hetki on olnud... Ja mõistmatuid hetki... Oli aeg, kui kartsin su valu tegemist, mitte sind - usun, et tead seda... Valu oli sinuski... Ja armastust minu vastu... Minu armastus kui mehe vastu sai viimse raasuni otsa, valu pärast, kuid kui meie laste isa vastu jääb alati alles...
Kui palju sõitsime rongiga... Alles üleeile rongis mõtlesin taas sellele...
Kolme kopika eest muutsid enda ja minu elu ikka kahesaja... Olen selle eest väga väga tänulik. Ja iseendale olen tänulik, et julgesin ajakirjaga NOORUS koostööd teha ja esimest korda avalikult kirjutada, mida mina mõtlen ja tunnen . Sina ostsid selle ajakirja - ja millegipärast jäin su südamesse... Muide, see ajakiri on mul siiamaani alles. Sotisin kaanele veel: Tiia+Aivar=armastus... Olime siis esimest korda päris esimest korda päris kahekesi ning su kodus oli seesama ajakiri laual mu loo juures lahtri... Siis õppisid samm sammult mind abistama..., kuid sa ei öelnud iialgi, et oled mu hooldaja... nagu paljud arvasid, ütlesid sulle et su naine on vigane ja nii edasi... Mina olin sulle armas ja eriline naine, kes on ainult sinu...
Kui palju on öeldud mulle ka, miks - aga ma ei kahetse midagi... Sest see meie kokku saamine pidi juhtuma ja kõik see , mis on olnud.. Täna usun seda järjest rohkem...
Ja järjest rohkem mõtlen ka sellele, kui palju üldse tänases ühiskonnas vaevutakse armastusele ja vägivallale mõtlema... Kus ja millal on vägivald lõppenud, mis on selle põhjus... Musta ja valge vahel on tuhandeid toone... See pole küll tänane teema, aga täna on tõesti mul peast läbi käinud miljon üks mõtted... Kas üldse teatakse, mis on mõistmine... hoolimine... armastus...
Homme on mul sünna. Natuke ikka olen sõprade ja kallidega . Ehk sulle ei meeldikski, kui oleksin väga kurb... Seda ma ei tea, aga aiman.....
Tagatoas tiksub kell, mille kinkisid mulle 22 sünnipäevaks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar