Sõin kooki.
Hakkasin lauda koristama.
Taldrek lendas põrandale. Libitses kuidag varvaste vahelt. Tuhandeks killuks. Mul oli hea meel. See oli ilus punkt mõnusale iseenda õhtule.
ÕNNE on vaja. Koledasti vaja :) Killud toovad nüüd tuhat pisikest õnne, mida hing nii igatseb.
Oli õhtu iseendale. Üle pika aja. Helena abiga. Mõnulesin dšusi all, mitte ei pestud vaid. Siis kreemid ja lakid ja muud vajalikud naiselikud tegemised. Umbes kuu polnud saanud seda kõik korralikult teha...
Siis veel väike koristus lae all. Vot, lae alla ma tõesti ei pääse oma jalgadega - selleks vajan abikäsi :D Vaibad õues klopitud.
Ja ma ei ole tundetu :) Olen ju tundeline!!!
Kodutundeline :)
Ja iseenda tundeline :)
Nüüd võiks ka leida veel teisigi tundeid...
Oi, ma ei taha tagasi mõelda ajale, kus ma ei tahtnud olla iseendagi tundeline... See oli aga tõsiselt võimalik. Elasin nagu teises maailmas, seni kuni Krista küsis minult: kas tahad viia ISE ENDA hauale lilleõie, sest sa ju matad end... Ja nii oli.
Tuimus oli elutahte röövinud.
Keelasin endale siirat rõõmugi. MA AINULT NÄISIN teiste inimeste meele heaks naeratavana. Enda sees küsisin päevas sadu kordi, miks teesklen... Mu elu on ju läbi. Praktiliselt kõik oli mult ära võetud. Kurjustega. Mitte mõistmisega.
Tasa, tasapisi tuli minusse tagasi meenutused olnud õnnest ja armastusestki... Kui palju on arutatud, kas Tiia armus õigesse - sry küll, see oli armumine... Kes teaks, kuidas oleks elu läinud Indrekuga, kui oleksin näiteks valinud tema - mina ei tea, kas oleksingi teda hakanud sügavalt armastama... Ta oli tore poiss. Siiani mäletan ta kannikesi... Ainult midagi puudus...
Tänagi võpatan, kui keegi arvab, et on vale (või ka õigem) armastuse tunne.
Teine inimene ei ela teise tundmisega. Keegi teine ei ela teise elu.
Armastuseaegki tuleb üle elada. Armastada nii nagu ei kunagi varem :) - tulgu homme, mis tuleb.
Vaata, kes nüüd räägib armastusest - ise pole mõned aastad päris armunud olnudki :P Tõsiselt.
Ei ole küll olnud pärast tuimust armunud - ning nüüd tean, et see närvikõdi on tulnud minule ainult kasuks. Kuigi on olnud hetk, kus olen jällegi nutnud - aga ei, nüüd tean, et minus on see naiselik nõrkuse poolgi alles - kas soovin või mitte. SEE ON POSITIIVNE.
Tunded on lõpmatu teema.
Jätkan veel...
Homme ehk näete uusi pilte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar