neljapäev, märts 13, 2008

Ma EI süüdista... ja ma ei ole süüdi ka...

Keegi kommis, et süüdistan riiki... EI. Usun, et Eestis on hea elada. Kuigi meil on palju arenguruumi veel - oleme ausad. Vaatame tõele näkku - meil on hoolimatust veel päris palju. Just inimese väärtustamises. Kui inimene on teistsugune, siis teda poleks nagu olemas. Teistsuguse inimese all mõtlen siinkohal näiteks alkoholi sõltuvuses olevat inimest, kes ei saa endaga enam hakkama. Eks vaielge vastu, et joodikud pole teistsugused inimesed. Joodik või mitte, kodutu või mitte... - siiski inimene.
Praegu mõtlen laiemalt. Mitte vaid iseenda muredele. Iga päev kuulen siit - sealt uskumatuid lugusid, kui ollakse pisutki teistsugune.


Veel seda, et kui mul on mure, siis on alati olen mina nagu süüdlane, kes karjub. Kes ei mõista, et pereliige on ka inimene... Tiia peaks nagu olema alati rõõmsameelne. Mitte eksima. Mitte murelik olema. On harjutud leebe Tiiaga, kes loomulikult kõik alla neelab. Ja kui ei neela, siis nagu karjub, KUID mul tuleb tõdeda, et ma ei oska peaaegu üldse karjuda ega end raevuga maksma panna.
Kas viha ja raevu ongi vaja?
EI OLE JU.
Vahetevahel võidab headusega asjaajamine vaid kauem aega, kuid viib lõpuks siiski sihile. Mõnikord võib sel sihiteel lihtsalt meel mõruks minna, kui palju on ümberringi hoolimatust ja mitte mõistmist.
Samas on hoolivust ja mõistmist tohutult.
See annab lootust, et kõik polegi nii lootusetu kui esmasilmapilgul tundub.

On jamasid, mida olen endale ise teinud - tunnistan seda. Enda suppe pean ise sööma ning sööngi. Eks minagi olen ainult inimene, kes vahetevahel eksib ning keerab endale käkke.
Kuid mõnede probleemide lahendused vajavad lihtsalt meeskondi. Üksainus inimene ei suuda üksi midagi ära teha ka kõige parema tahtmise juures.
Seda on elukogemused mulle tõestanud... Püüa, kuidas iganes, ikka on püüdlused jooksnud kokku jooksnud...

Kommentaare ei ole: