Soovin kõigile RAHULIKKE PÜHI!
Oli vaikne neljapäev. Toimetasin päev otsa, kuid midagi nagu ei suutnud ära teha. Vähemasti mitte silma torkavalt. Kas miinusega päev... Seda ma ka ei usu. :)
Papale pean nüüd palju asju kätte toimetama. Juba mõni päev palub mind köögitoolilt too see ja see. Tal on tõesti raske käia. Ega ma ei ole pahane. Oh ei! Aga elu on kummaline - keegi ei tea, kuna ta vajab hädas abi. Papa oli koguaeg upsakas, et tema sureb jalalt - ta ei hakka kunagi kellegi, ammugi minu abi vajama. Olen püüdnud talle alati seletada, et hoia tervist, sest ühel hetkel abi vajamine on päris hull.
Mina olen harjunud ootama abi. Kannatama, kui mul hetkel abi pole käe pärast. Ma ei ütle nimelt, et seda olen õppinud. Minu meelest seda EI saa õppida. HARJUDA saab küll. Ja kui oled harjunud ootama ja kannatama, siis tundub loomulik elu osa. Võib - olla on see vastupidine tunnetus sellele, kui inimene saab ise liikuda. Ka siis ta ei mõtle sellele, et ta saab. Arvan seda oletusena. Sest mina saan ka, ainult pisut teisiti ning ma ei tea, kuidas oleks mõtlemine, kui saaksin käijana.
Hea on see, et papa vähemasti püüab tooli ümbruses toimetada - kuigi jah, see pole enam see toimetamine. On aeglane, hingeldav ja jõuetu...
Homme lähen teist korda psühhodraama koolitusele. Kolmeks päevaks. Olen seda hirmsasti oodanud. Ainult lähen raske südamega kodunt ära. Kujutage ette, ma ei soovi papat üksi jätta. Siiski mu enda elu ei saa elamata jääda!
Olen endale selgeks teinud - muretsemine paratamatuse pärast ei aita enam. Röövib energiat vaid.
Usun, Põltsamaal on ees kolm head päeva!
Uskuge teiegi, et elu on kõigele vaatamata hea ja ilus :) Värvige mune! Minge kirikugi! Kui Jumalat ei suuda uskuda, siis leiate oma hingerahu :) See on ka hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar