Reede, juuni 01, 2018

Ehk nüüd aitaks ehk elu läheb kindlasti edasi

Nii lebasin laupäeva vastu pühapäeva ööst eilseni Maarjamõisa kliinikus üldkirugia osakonnas. Laupäeva hilisõhtul hakkas mul järsku paha.
Silver helistas kiirabi.
Kiirabi Siiri viis emosesse. Vahetuses töötas mu kallite tuttav kiirabuarst. Vova käis pärast mind vaatamaski. Mina teda ei olnud enne näinud. Hästi hooliv.
Sealt sattusin praktiliselt kohe uuesti ehk teistkorda opilauale.
Esimesele opile oli tekkinud tüsistus. Tagant järele  usun, et sain liigvara välja. Neljapäev oli opp ja reede hommikul lubati välja. Reedel hommikul muide EI tehtud ainsatki analüüsi. Isegi ei mõõdetud vererõhku. Tundsin end suht normaalsena.
Kodus ei olnud söögiisu. Kuidagi väsimus... Arvasin, et see on normaalne nähtus...

Täna on mul tõesti esimene päev, kui tunnen end jälle väga värskena. Ei ole kordagi valuvaigisteid võtnud.  Tegin endale ilupäeva. Värvisin isegi juuksed ära. Kõik on uus juunikuus 😉

Loodan, et nüüd on pikemaks ajaks haiglad suletud jälle mulle. 19 aastat ei olnud haiglavoodis. Nelja kuuga äkki nüüd on saanud kohe topelr.

Suur aitäh neile, kes käisid mind haiglas külatamas ning neile, kes elasid neti kaudu mulle kaasa! Seekord ma ei saanud koguaeg arvutis olla. Mu küljes olid juhtmed ja voolikud... Aga ma ikkagi teadsin, et minu inimesed elasid kaasa ja soovisid head.
Kristel tõi mulle päikese. Tegelikult ei tohtinud päike palati jääda. Salaja tegime pildi. Sest tõi mulle energiat ja rõõmu juurde. Kristi sai lille kingituseks minult endale.
Isiklik abistaja Viive käis pea iga päev. 

Suur aitäh õdedele ja põetajadele ning dr Nikkolo!
Minu eest hoolitseti seekord hästi. Kui võisin juba süüa, aidati voodiservale istuma. Õde Anita sai omamoodi üllatuse, kui tõusin paari hetkega ise istuma. Ta ütles, et see on nende osakonnas miskit uut, sest tavaliselt ei saa haiged endaga hakkama, ka need, kes võiks saada. Aga minul tuli see iseenesest... Õed Anita, Kati ja Siiri hakkasid minust aru saama ja tõlkisid mind ka arstile. Mulle meeldis see, et kaks noormeestki julgesid olla põetajad. Super tublid olid. Ka põetajad Anne, Jelena jt olid toredad ja abivalmid.
Oli ka neid töötajad, keda tegin ebakindlaks ja kes ei saanud kuidagi moodi minuga hakkama.  Isegi mitte vereproovi tegemisega. Üle aastate on siiani mu käsi sinine vereproovist. Tavaliselt öeldakse, et mul head veresooned, ja kui käsi saab rahulikuks pandud, siis on kõik hästi. Mul selleks oma nipp. Kui õed nippi  ära tabavad, siis vereprooviks suurepärane koostöö.

Kuna lebasin mitu päeva voodis, siis mõtlesin päris palju igasugusi mõtteid. Rahulikult. Sügavuti. Loodan, et nii mõnigi mõte saab edaspidi blogitudki.

Kolmapäeva õhtune mõte haiglavoodis oli kuramuse hea. Nii hea, et naersin omaette:
Kui ma ei ole tähelepanud, et mul EI ole normaalseid käsi ega jalgu, EI ole kõlavat häält, Ei ole ühtegi hammast, siis miks nüüd sapikivide puudumisel peaks elu seisma jääma... Seni kuni minu HING on alles - ON ju kõik hästi ;) :) Kui peaksin omaenda hinge kaotama, siis on küll õigehullu lahti...
Elada tuleb täna ja praegu, homme võib olla hilja!!!


Kommentaare ei ole: