Kolmapäev, juuni 13, 2018

Mõru üllatus ei meeldi mulle

Mul on niiii paha tunne.
Ei saa mõrudat üllatust iseenda nimel vastu võtta... Seda on vaja kõikidel  inimestel meie majas ning külalistel jt , kes meie majja sattuvad. See on majaesinetee, mis on vaja kiiremas korras renoveerida. Nö minu trepikoja esine on eluohtlik mitte ainult ratastoolile, vaid ka paljudele jalgadele. Mina käin kõige vähem õues, teel...
Renoveerimist oleme ootanud ammu. Mitu head aastat küll.
Täpselt samuti maja renoveerimist.

Saime nüüd, mõni päev tagasi teada kü kirjavahetusest, et mulle tehakse valla poolt kaldtee ja majaesine kiiremini korda - kuigi see aeg jäi õhku, ei mingit konkreetsust ega täpsutust. Loomulikult ollakse teisest trepikojast pettunud. Sest keegi ei tea hetkel, millal renoveerimine algab.
Mul endal ka tõesti paha tunne, sest mina ei ole ainus, kes vajab korralikku teed. Ja see väike kalle välisukse ees mind eriti ei aitakski. Või noh, aitaks, kuid mitte oluliselt. Trepist käimine jääb ikka.

Mis mulle jälle ei meeldi, on see, et mina ise ei teadnud asjast mitte midagi.

Jah, oli varakevadel kü juhatuse liikme Kadiga asjalik vestlus, milleks võiksin kodukohanduse toetus küsida.  Mul käis peast läbi korra trepironija või aknast lift, kuid siia majja pole eriti mõeldavad. Ja üks aken teha liftiukseks - siis läheb eluruum veel kitsamaks.
Tegelikult minu unistus on uus elamine. Mulle on vaja ruumi juurde. Ma ei tahaks küsida niisama kodukohanduseks raha, kui ma ei ole üldse kindel, kas jään siia surmani... Ja korter on juba kohandatud. Ruumi juurde vaja... Aga siia köögi suuremaks ei kohanda. Ateljeet juurde ei ehitada...

Võib olla on keegi, kes vajab kohandamistoetust hetkel hoopis rohkem kui mina.

Aga ma ei tea sedagi ausalt, mis rahadega vald teeks selle kaldtee. Äkki polegi kodukohandustoetus...
Minu jaoks on see hästi segane.

Hämmastan ikka ja jälle, kuidas  soovitakse mind järsku konkreetselt läbiarutamata minuga abistada mind. Mul ei ole midagi abi vastuvõtmise vastu. Ikka hea, kui keegi näeb, mida mul vaja oleks heaolu parandamiseks. Aga praegu on see üllatus, millel mõru maik küljes. Miks on tunne, et mind lihtsalt püüdakse kasutada hetkel ära... Loodan siiralt, et eksin. Mõru maik jääb.

Me majas on inimesed, kes minust hoolivad.  Ja mina hoolin nendest. Paljud teavad, on tihti näinud, kui palju vaeva ja trikke peab tegema ratastooliga paari meetrisel teel, et üleüldse suurele teele autoni näiteks jõuda. Ja mina hoian hinge, et jumala eest keegi ei kukkuks jalaluid katki.

Meie trepikojas on veel ka külaselts ja raamatukogu. Kõndijaid jätkub.

Usun, et me kõik soovime vaid üht - maja renoveerimist võimalikult ruttu.

Loodan, et keegi nüüd ei solvu, et julgesin maja ja oma asjast blogida. Kuid nii võib sihtosttarbeks mõeldud rahad lihtsalt õhku kaduda, sest nagu on midagi tehtud puudega inimeste heaks, kuid kas see on see päriselt see, mida puudega inimesed vajavad väga, ei ole enam kellegi asi...
Kallid inimesed, enne mõelge ja arvutage, mis on mõistlikum teha, kui hakkate abi soovima ja abi pakkuma. Ehk saaks teisiti mõnd asja teha, siis jääks vajalikumaks asjaks ka raha.  Nii hoiaksime  nii mõnegi tüli puudeta ja puudega inimeste vahel ära.

Kommentaare ei ole: