Pühapäev, juuni 03, 2018

Tiia tembutab jälle!!!

 Astusin eile pisut hullumeelse sammu - tegin seda, mida olin soovinud jõuludest... Juuni alguses lihtsalt aeg maha võtta ja lihtsalt olla üks õhtugi...

Mitmed inimesed keelasid hoolivalt, samas kartlikult, et ole kodus - sa oled ju äsja opilt ja kuhu kipud, ole kodus ja parane... Ära mine Eesti teisse otsa...

See tekitas vastupidist reaktsiooni.
Asi oli tegelikult imelihtne.Haiglavoodis olin aru saanud, miks see aasta ei edene kuidagi... Viis
kuud on olnud m ul tunne nagu keegi teine juhiks
minu elu... Ma ei saa aru siiamaani, kes ja mis - kuid see tunne segas mul olla mina ise. Segavad asjad on olnud väikesed ja tühised ning alati mulle parimat soovitud, kuid - just see ongi see, mis häiris salakavalalt. Mina olen ju leebe ja lahke, alati ei julgegi öelda, et asjad nii EI lähe.  Seal samas kõik näib  ja ongi hea. Kuid...
Lubage siiski jätkuvalt edaspidi mul endal oma elu eest vastutada ja otsustada. 
Soovin jääda ju iseendaks alati.

Reedeks õhtuks olin mõistnud, et pean jälle iseend läbimurdma - olla või mitte olla. Tundsin, et kui ei lähe Haapsallu, siis hakkan tasapisi hääbuma.... Seda ma loomulikult EI öelnud kellegile. Ei näinud põhjustki... Hoolimine on otseloomulikult armas. Ma ei saanud kellegilt oma arvamust võtta, mis mulle parim...

Ise teadsin, kui lähen siiski Itaalia muusika festivalile on mulle parim. Kuigi olin ööbimise tühistanud juba haiglavoodis - ma ei teadnud,  millal välja saan  ja kuidas lähebki... Iseenda vastu polnud absoluutselt ükskõikne. Ei ole iial olnud. Ega pole tulevikuski...

Tembutasingi eile.
Käisin Haapsalus kontserdil. Olen õnnelik, et läksin.


See oli see, mida vajasin pärast katsumusi. Olla möllu sees. Hea muusikaga. Kõige raskem oli mul end tantsimisega tagasi hoida! Kõht ikka veel ju valus - kuid mõnel hetkel ununes seegi...
Mul olid ravimid kaasas.
Isiklik abistaja Hanna oli hästi ettevaatlik ja hooliv ratastooli lükkamisega ja minu tõstmisega. Oli küsimusi, mida polnud ta kunagi esitanud - see oli meie mõlema jaoks midagi uut. Naersime ka. Tänavad on ikka olnud ameerikamäed, mis raputavad sissikonna sassi...
Aitäh Hannale ja väikesele Silverile ja Markelile imevahva sõidu eest!
Koju jõudsin kella viie ajal.
Rahulolevana.
Uut energiat täis.

Täna koristasin tasakesi.
Kõik saab jälle korda.
Usun.

Kommentaare ei ole: