Esmaspäev, juuni 11, 2018

Kõik on hästi. Välja arvatud argimured.
Ei ole mitu päeva sellepärast kirjutanud, et tahtsin olla natu rohkem eemal... Mul oli tore nädalavahetust. Kodu oli naerukaja täis.
Esiku kodutundemängu laelamp, mille tõi jõuludeks päkapikk Krista, sai ka viimaks ilusti lakke. See on äge! Taaskord tõestus, et kunagi ei ole lootusetu seis, kui on lootus kestab!

Püüdsin natu maalida.
Alustasin seda, mida olen mitu kuud soovinud alustada... Väike raamat kirjutada blogi lugude põhjal ning kirjutada veidi lisagi. Selleks tuleks mul kogu blogi taas läbi lugeda. Paremad palad noppida. Ma ei tea, kas oleks kunagi ka lugejaid, kuid paberil oleks mõnusam ja värskem. Võib - olla jääks mu pärlid püsima kauemaks...

Usun, et elu keerab uute suundadessse. Nii nagu peabki.
Eile õhtul mõtlesin, et ma ei ole siiski elus millegist ilma jäänud. Kuigi tuleb suure ringiga ja natu hililenult.

Täna kohtusin usutavasti oma uue isikliku abistaja Kariniga. Mulle meeldis ta esimesest hetkest. Hästi vähe sai Karin juba proovida isikliku abistaja tööd. Maksimarketis, kus jooksin korra läbi enne koju tulekut. Julgelt ja osavalt.
Enne oli paar tüdrukut  uurinud töö kohta, kuid kohtumisteni ei jõudnud. Vabandused olid kummalised või lihtsalt läksid kaduma. Järelikult ei olnud minu inimesed üldsegi.  Egas ma nende järele ei nutagi - neilgi on omad elud...

Kommentaare ei ole: