Esmaspäev, juuni 04, 2018

Võnnu Keskkooli 1. - 3. klassi õpilastega

 Mul on tõsiselt hea meel, et sain täna ka Võnnu lastega ja õpetatega kohtuda. Haiglavoodis pabistasin kohutavalt, et järsku ei saagi minna... Ma ei tahtnud petta...
Siiski kõik läks hästi.
Hommikul oodati mind.
Minu üllatuseks said õpetajad minust koheselt aru. Ja üks õpetaja lükkas ise ratastooli. See oli lihtsalt armas!

Kolm tundi toimus võimlas.
Oldi ilusti mõeldud, et vähem treppe oleks, kuigi mina Viivega oleksime hakkama saanud trepidega - olin sellele ju mõelnud - tavaliselt on ju treppe... Kui oleks hea ilm olnud, siis oleksime võinud teha õueski... Sadas aga.
Mulle meeldis, et lastega proovisid maalida jalaga ka õpetajad.Üks tasand, kus saati omaenda kogemust. Hea pähkel oli paljudele nime kirjutamine - kirjutamine raskem kui maalimine. See pea üksmeelne arvamus.
Vestlusringides sain palju küsimusi. Julgemad küsijad olid poisid. Tüdrukud aga seevastu tähele  (nagu ikka) mu riietust ja ehteid... Eks sedagi - kuidas kõigele vaatamata hea välja näha -  peab kuidagi lastele meelde jätma... Ja ma tean, et mind jälgitakse ikka jälle. Pole midagi parata. 

 Tegime lastel loal palju pilte.
Vaadake, mõni töö on  väga hea kunstiteos.



Usun, et äratundmisrõõm oli vastastikune!!😉💓
Kõik oleme erilised.

Koolis oli teisigi külalisi. Kes teavad mindki. Mind nähes tabas neid siiras üllatus - kuidas suudan juba siin olla, enne Haapsalus ja op...
Ma ei tea, kuidas suudan...
See vist mu loomus.
See olen mina.

Kommentaare ei ole: