... ei panegi tähele, kuidas kulged...
Kõik tundub nii tavaliselt harjumuspärane. Teisiti ei saagi olla. On palju õpitud. On teadmine, et alati võib juurde õppida. Olen sõnakuulekas iseendale ja... ehk inimkonnale... Igatsen ja soovin hetkest hetkesse miskit... Tõusen... Kukun... Tahan keegi olla, unustades, et olengi juba ja alati keegi...
Soovin rohkem saavutada... Küsimata, mis on karjäär või kuulsus või püüdlikus või loomine... või üldse elus olemine....
Ma tean küll. Vähemasti arvan teadvat. Vahetevahel tunduvad jälle pähe surutud teadmised tühised. Midagi ei tea ju...
Kellele või millele on üldse vaja no näiteks minu loovust... Elus olemist... Hästi, iseendale. Ja siis mu loovuse kaudu saavad teisedki midagi enneolematut loovust omal viisil kogeda. Siis lähevad oma kogemustega aina edasi... Minagi lähen aina edasi... Nii on juba elus olemine seatud, et edasi... Ikka tähtede poole... Vahet pole, kuidas.
Ikka ja jälle taban end mõttelt, kui sageli inimesed näevad võõrastavalt või nukralt ratastooli või teistmoodi keha. Sest see haletsus on inimeste sees. Naeratakse. Hoolitakse. Öeldakse, kui tubli ja vapper. Kõik on hea ja õige. Aga kas nähakse ja tuntakse ikka näiteks mind... See küsimus on mõeldud väga väga paljudele... Siin ei loe isegi puuded... Seda võib küsida ka suhtes ja nii edasi.
Mis on ikkagi saavutus või karjäär... Miks ajame taga... Kui olen elus - see on suurim saavutus. Mõelge, kui elus seda saavutust ei oleks, kuidas siis saaksid uued saavutused tulla... Saavutusi ja karjääre on miljoneid võimalusi.... Igal ühel omad. Omad viisid saavutusi teha ennekõige iseendale. Ei ole õigemaid loovaid saavutusi , kui minu / sinu sees.
Ja siiski, mõeldes iseendale, ei tohiks ega saa unustada teisi inimesi enda ümber.
Elades olen kohtunud ja ka vaid suhelnud hästi põgusalt paljude - paljude inimestega... On päris kurb tunne, kui avastada täiesti ootamatult, et mõnd imelist inimest, kellega kohtusin vägagi kaudselt ning kelleta poleks võib - olla pooli asju juhtunud mu elus, ei olegi enam paar aastat... See on kuidagi uskumatu... Elad oma elu... Keegi teine elas ka oma elu, tegi oma karjääri, andis endast parima nii iseendale kui paljudele, ka mulle kaudselt, sisiki otseseltki, ja siis ta lahkus... Paljudest paljud ei teagi ta lahkumist, sest nad kulgevad oma elus, teevad oma karjääri, teevad omi saavutusi ... Minagi... Mõtlemata, et kunagi olen ka unustatud... Siinses elus... Küllap olen ka kellelegi jälje jätnud, et ta saab paremini saavutada ja luua, kuid see on tema valik omas elus, ning ta ei peagi koguaeg mind meeles pidama...
See ongi igavik vist...
Keegi sünnib, keegi sureb...
Ja kõik on hästi.
See lai ja lõpmatu teema...
Saab raamatki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar