Pühapäev, juuli 05, 2015

Liivakasti kühvel

Panin suhkrut  kohvisse. Mõtlesin,  et küll hea, et omal ajal   sai ikka liivakasti  liiva  igatmoodi kühveldada. Muidu ehk ei oskakski ega suudaks suhkrulusikat varba vahel hoida.
Kentsakas mõte!
Kuid...  eks laps õpib  toime tulema läbi mängu. :)

Ka üksindustundega õppisin sõprust plikatritsuna.  
Tean, üksindus saadab mind alati. Olen ma siis murelik või õnnelik -  ikka on  mul tunne, et  ega ei mõisteta mind lõpuni.  Vist keegi ei mõista kedagi päris lõpuni - kuigi see ei peaks olema   nii raske.  Peab lihtsalt   õppima südamega kuulama ja nägema. Tunnetama. Tajuma.
Kardan järjest rohkem, et südamehäälte sosin lihtsalt hääbub maailmast. Sest  nii   keeruline on olla erinev hallist   massist...  Ma usun,  et kõige õnnelikum on inimene, kes suudab kõigele vaatamata iseendaks  jääda. See on mu meelest parim õnne leidmiseks.
Kunagi arvasin, et mure ja valu on  jäävad.
Nüüd   aga mõistan , et rõõm ja õnngi jäävad ikka alles, kui oskad näha...
Ja alati on kõik  uutmoodi...

Just äsja sain teada, et mu hea isiklik abistaja Triinu soovib loobuda tööst  juba enne 1. augustist, st vajan uut isikliku abistajat võimalikult kiiresti. See   teadmine lõi mind natuke rivist välja, kuid  küll kõik laheneb positiivselt nagu alati....        

Kommentaare ei ole: