Panin suhkrut kohvisse. Mõtlesin, et küll hea, et omal ajal sai ikka liivakasti liiva igatmoodi kühveldada. Muidu ehk ei oskakski ega suudaks suhkrulusikat varba vahel hoida.
Kentsakas mõte!
Kuid... eks laps õpib toime tulema läbi mängu. :)
Ka üksindustundega õppisin sõprust plikatritsuna.
Tean, üksindus saadab mind alati. Olen ma siis murelik või õnnelik - ikka on mul tunne, et ega ei mõisteta mind lõpuni. Vist keegi ei mõista kedagi päris lõpuni - kuigi see ei peaks olema nii raske. Peab lihtsalt õppima südamega kuulama ja nägema. Tunnetama. Tajuma.
Kardan järjest rohkem, et südamehäälte sosin lihtsalt hääbub maailmast. Sest nii keeruline on olla erinev hallist massist... Ma usun, et kõige õnnelikum on inimene, kes suudab kõigele vaatamata iseendaks jääda. See on mu meelest parim õnne leidmiseks.
Kunagi arvasin, et mure ja valu on jäävad.
Nüüd aga mõistan , et rõõm ja õnngi jäävad ikka alles, kui oskad näha...
Ja alati on kõik uutmoodi...
Just äsja sain teada, et mu hea isiklik abistaja Triinu soovib loobuda tööst juba enne 1. augustist, st vajan uut isikliku abistajat võimalikult kiiresti. See teadmine lõi mind natuke rivist välja, kuid küll kõik laheneb positiivselt nagu alati....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar