Reede, juuli 10, 2015

Kerge olla pabinata ehk kohtumistest!

Taaskord pean ütlema,  et ei ole  mõtet enne õiget aega pabistama  hakata.  :) Panikasse minna on nii lihtne. Sinna   jääda on mugav. Sest mugav on halata, et ei  saa või  elu on  nii päh - päh... Hirmul suured silmad...
Kui olin mõni    päev tagasi veel üsna pabinas, kust ja kas leian jälle uue isikliku abistaja, siis praegusel hetkel  olen kindel, et kellegi leian ikka. Kuigi täna oli kummaline päev kokku saamisteks -   ei saadud tulla  ja mindi valel ajal töövestlusele. Oma tööandja praktikas sellist  päeva ei mäleta :)  Seda enam, et  võeti kanditaadite poolt minuga kontakti... Loodan südamest, et siiski uuel nädalal saan kohtuda   nendega, kellega täna ära jäi.
Usun, et kohtumised   on alati millegiks head ning iga inimene, kellega elus saab elus kohtuda, annab mingi uue  kogemuse  juurde.  Võib - olla ka midagi sellist, mis on jääv...

Täna oli siiski kaks armsat TAASkohtumist. :)

Üle mitme aja kohtusin Signega.  (Mu üks väga hea endine isiklik abistaja.) Facebook ei  ole  ikka  see päris suhtlemine, mis on kohvik  näiteks...
 Mul on  hea rõõm, et mu endistel abistajatel elu edukat läheb :)

Veel käisin taas nö maal. Kuigi elan ise ka maal, kuid siin, Kaagveres, pole ju erilist maa lõhna.  Enam. Vähemasti minu jaoks.
Mõnus oli jälle üle aastate ise jalutada ehk sõida  ratastooliga mööda muru tädi Taima ja onu Valdeko koduõue.  Kunagi sai  nii murul ja ka heinamaadel rallitud pidevalt :) Küll soovin endale sellist õue, kus saaks palju paljajalu ringi toimetada, süüa sauna ees lõunat ja / või päevitada ...  Minu  suur - suur  unistus!  

Põletasin oma negatiivsed  mineviku hetked. Neid ei saanud voodi alt prügikasti tükkideks  rebituna visata.... Neid lihtsalt pidin põletama ükskord... Täna oli see ükskord. Karmidest otsustest  on nüüd möödas 15...16...17 aastat.... Olen aru saanud, et halvad ja kurvad mälestused tuleb kuidagi minema ajada, mõned põletada... Muidu hakkavad kunagi kuidagi prässima...  Samas ei   tohiks neid unustada, et mitte  uuesti olnud kogeda.... Negatiivsuski õpetab ju head. Mis sest alati ei nähta seda niiviisi...
Mul on tõesti kerge olla.
Ometi mul ei ole kombeks kerge käeliselt midagi ära visata. Ausalt mul leidub igasuguseid asju, mis meenutavad ühte või teist rõõmu...   Hea ja rõõm aitavad liikuda :)

Kommentaare ei ole: