Veelkord Arvamusfestivalist ehk mu arvamus

OK, umbes selline jutt oli mul Arvamusfestival. Peast kõnelesin natuke teistmoodi.... Kuna paluti laval olla lihtsalt naine, siis püüdsin mitte keskenduda Eesti kitsas kohtadele. Usun, et ühiskond algab siiski meist endist...

Minu teema oli "Kuidas ja kas olla eriline naine":

Mäletan, kui väike trits olin, siis kasvatati mind kõige tavalisema lapsena. Kuigi olin teistmoodi. Ise ma ei saanud sellest arugi. Ma küll ei saanud käsi kasutada ega kõndida, kuid soovisin kõikjal ninapidi juures olla. Kõike tegema õppida. Pirukaidki ja triikimist sai näiteks õppida jalgadega tegema. Mulle räägiti koguaeg, et pean enda eest hoolitsema ning kunagi saab minust pereema. Soovisin kõikjal joosta sõpradega, lapsevankris istudes. Mäletan, et olin iseenda oma. Keeldusin lihtsalt olemast lapsena kellegi oma, või teiste laste moodi. Siiski siiani aeg – ajalt kuulen, et olin nii meelde jääv. Oma naeruga, rõõmuga, vähem teistmoodi füüsilise olekuga.

Neiuna ja abielunaisena olin väga erilisem, seda nii exile kui ka ühiskonnale. Eksabikaasale olin alguses siiski see kõige – kõige erilisem, kes on ainult tema oma, kuid samas kõige tavalisem naine ja ka ema. Ühiskonnale tundusin veidi hullumeelsena. Minule oli olnud aeg õnnelik ja lõpuks õudne. Ma ei kahetse midagi. Lähisuhte vägivald oleks võinud vaid olemata olla. Sellest toibumisest võttis aastaid aega... Usun, et millegipärast oli seda vaja – mõistan vägivalla ohvreid hästi, ja julgen jagada õudsaid kogemusigi, mis võivaid kasulikud teistele...

Abielu purunedes oli mul kaks valikut: kas kunagi surra hooldekodus, nii et keegi ei mäleta eriti või kui, siis mäletatakse mind õnnetu tavalise puudega naisena, kes ei saanud hakkama oma unistuste pähklitega ning kes vajas elu teisel poolel süüa ja magamist, ühesõnaga baasvajadustega hooldust....

Või

põrgupõhjast välja rabeleda. Elada oma elu mõnuga edasi. Jääda samas iseendaks, kes olin olnud enne hooldekodusse minemist. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Loota saan kõigepealt oma mõistusele ja jalgadele, alles siis sõprade toele ning lõpuks Eesti sotsiaalsüsteemile.

Ma ei tea, kust jõu võtsin, kuid otsustasin teise valiku kasuks. Täna olen õnnelik, et mul on olemas täisväärtuslik elu. Mul on hubane kodu. On palju toimetusi ja tegemisi. Palju endalegi ootamatuid saavutusi. Hästi suur tutvusring. Suured unistused jätkuvalt.

Olen veendunud, et unistada on vaja jätkusuutlikult, kui kasutada moodsamat väljendit. Suurelt unistada kogu elu jooksul, sest see ei ole ju miskit muud, kui plaanide paika panemine. Mina ei oska viriseda.

Kindlasti ei ole ma iial unistanud endast teistsuguse Tiiana, kes kõnniks. Ma ei tea ju, kes võiksin olla käijana - nii lihtne see ongi. Olen tänulik, et minu füüsilised puuded ei takista olla särava terve hingega. Ka olnud eluraskused ja mured ei ole suutnud võtta minult olemise sädet. Usun, et kõigel on oma kaal. Tasakaal sobib mulle.

Halb on ehk see, et ma ei saa eales kõndida; hea on ju see, et mul alles võime armastada. Kui kõik on mõnel ajal super helge, et kõik tundub ideaalne – siis see tekitab kõhedust. Mul nagu poleks kuhugi areneda või edasi minna.

Usun, et samm väga suure õnneni peab jääma alati. See hoiab mind erksana!

Olen mõistnud, et mu hing igatseb taas veel armastust. Armastust võib leida kõikjalt, kuhu südamega vaadata. Aga mõtlen just seda armastust, et mitte elu lõpuni üksinda jääda... Olen aru saanud, et selle leidmine ongi kõige raskem mul kui erivajadustega naisel. Sest sagedasti just siin mängivad rolli kas olematu säärejooks või see, et ma olevat oma puuetega liiga naiselik. Naiselik olemine erivajadustega teeb meestele paanikat. Seda on mulle lausa öeldud. Mõned mehed vabandavad, et mina olevat super lahe inimene, kuid naisena mitte nii väga, sest ma ei kõnni. See mu meelest halenaljakas vabandus. Kas naine ei olegi siis inimene?

Mu "nael" on kõrgel. Tean, mida soovin ja keda olen väärt. Armastus peaks ikka olema eriline ja vääriline kahele. Tutvused, kus on esikohal materiaalne soov või ka ühe öö suhe – ei ole minu jaoks. Sooviksin siiski kõigepealt ise vaadata ja mõista, armastada inimest südamega. Anda endast vastu parima, olla ainus ... Ma ei usu, et see soov on enneolematu ja vaid erivajadustega naisel. Kuid minu meelest, armastamisoskused kaovad rahasse või lihtsalt keha himu, kiirusesse...

Hoopis kergem on karjääri teha. Oma elu karjääri.Ma ei sooviks öelda, et armastust ei mahu elukarjääri, aga... Lihtsalt olla ja tasakesi toimetada ning teha mind ennast võluvaid asju. Mäkerdada värvidega, korraldada näitusi. 9 aastat tagasi ei osanud ma uneski näha, et täna tuntakse mind kunstnikuna, ammugi mitte, et mul on anne maalida. Kuid julgesin proovida. Ega ma ei uskunud häid tulemusi. 1. septembril saab 8 aastat olla Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmse Ühingu stipendiaat. Iseendale olen seda võtnud küll tööna, sest see ongi töö. Maalida. Aga ka pidevalt rääkida ühingust, ja pisut eriliselt saab valmis maal. See on võluv töö.

Veel võlub mind psühhodraama, mis on aidanud mul iseend üha rohkem avastada ja läbi selle õpetanud ka teisi inimesi mõistma ja toetama. Soovin olla ükskord väga hea aitaja – mulle ei meeldi sõna "nõustaja" - sest inimene peab leidma enda üles ikka ise. Suurt nõu ei tohi ega saa anda, samuti peale suruda, aga ta vajab kedagi, kes aitab omaenda kogemustega tal iseend leida . Mul on Rootsi Moreno Instiitudi psühhodraamatiku assiste ndi tunnistus, soovin edasi õppida. Võib – olla ka kõrgkool lõpetada, arvan siiski, et psühhodraama annab praktilisema ja edukama edasi mineku. Kindlasti saan aitamis ja värvilise kunsti kokku siduda.

Elamine on kunst.

Naiseks olemine on kunst.

Mis on aga mu erilisuse saladus, kui seda ongi, jäägu igaühe enda otsustada.

Mina ise usun, et olen tavaline kange Eesti naine, kelle käteks on jalad, jalgadeks ratastool ning kes kasutab isiklike abistajate käsi ning jalgu, kui vaja.