Vikerkaar nagu soovis mulle veel üks hetk meelde jätta Olustverest, psühhodraama rahvusvaheliselt konverentsilt iseendale kogetud ja näpukaid, kuidas viia läbi head, kasuliku ja huvitavat ning mida pihta hakata omaenda eluga.
 | ||||||||||||||
| Olustvere augustis 2013 |
Kaks aastat tagasi Olustvere mõisa kaminaruumi aknalaual istudes mõtlesin soovidele ja unistustele....
Tundsin koguaeg, et üks soov ja unistus jäi kuidagi poolikuks, kuid ma ei saanud aru mille poolest jäi lõpetamata...
Eile minnes samasse tuppa sain järsku selgesti aru, mida pean lõpetama selles unistuses...
See on uskumatu.
Ma ei tea küll, kuidas ja millal ja kas täpselt nii nagu soovin, kuid mingil moel läheb kindlasti täide... Siiani on poolenisti täide läinud...
Unistusel on jõud.
Mõttel on jõud.
Psühhodraamal on jõud.
Eile õhtul süütasin küünla Muinastulede öö auks. Kõik konverentsist osavõtjad süütasid. Mõisa ees oleval kiviäärel oli pikk küünlade rida. Mu jaoks oli esmakordselt üldse tähistada Muinastulede ööd.
Üle pika aja sain tantsida. Kuigi suurt tantsimistuju mul seekord eriti ei olnudki. Õhtuks kadus.
Mu väike näitus saali aknalaual oli tõepoolest edukas ja minu jaoks õnnelikki. Üle pika aja vastasin paljudele küsimustele. Soome daamid vaatasid ja küsisid väga - väga põhjalikult. Üks daam isegi teadis hästi Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmset Ühingut. Mis võib veel olla kunstnikule õnn, kui suur huvi tööde vastu!
Tore oli ka Johanna näha. Kaks aastat tagasi seal me ju kohtusimegi.
Mis ma veel tähele isiklikult ja salaja panin tähele - mitmed inimesed julgesid mind liikumisel aidata. Ei olnud seda, et mu isiklik abistaja pidi iga hetk käepärast olema. Leho tegelikult oli iga hetk praktiliselt, kuid mõni jõudis mõnel hetkel ette. Aitama. See oli vahva!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar