Neljapäev, august 20, 2015

Taasiseseisvuspäeva õhtul

Loodan, et teil kõikidel oli mõnus ja  tore, asjalik  pidupäev.
Minul oli küll. Sai külas käidud. Sai ei - millegi - üle naerdud.
Sai sügis - talve plaane paika pandud. Tööd saab olema kuhjaga. See on minu/meie soov,  lootus ja usk. Tee tööd, tuleb armastus! Või vastupidi. Armasta,  tuleb töögi! Niipidi on õigem vist, minu meelest...
Sain teada, et tuleb  kolme päevane näitus... Olustveres. Psühhodraama konverentsil.

Linnas oli kummaliselt vaikne.

Aga jah, 20. august 1991 on  jäänud  mullegi meelde ja jääb meelde usutavasti surmani...  Sel  äreval õhtul sai esimest korda mõeldud ka pojale - ma soovisin südamest,  et ta sünniks rahu ajal, kartsin väga sõda... Siis oli tähtis rahu ja Eestimaa.... Praegu on aga ka maailmas rahutu  aeg,  kuid ollakse kuidagi harjutud ja lepitud  ohutundega.  Nagunii meid ei puuduta..  Mõeldakse rohkem muule, mida ei ole veel  nii hea. Ühelt poolt on see väga hea ja suur väärtus  Eestile, kuid teisalt... Väike hirm siiski. Vahel on tunne,  et   see  hirm tekitab põnevuski, mis siis kui...
Mina küll ei soovi sõda. Kogu elu  olen  sõda kartnud. Ma ei ole sõda kordagi mänginud.... Ausalt. Ei osanud. Ei olnud põnev.
Usun, et kõikega saab hakkama, kui elu  püsib / on rahumeelne :)     

Kommentaare ei ole: