Teisipäev, august 25, 2015

Teele panek

Pildiallkirja lisamine


Minu järjekordne lapsukene läks täna Šveitsi teele. Mu Suu- ja Jalaga Maalijate Ülemaailmne Ühing soovib  alati näha originaaltöid.
   Enne   pakkimist,  mida tegime Hanna - Liisaga kahekesi, hoidsin last  hellalt süles. Lugesin sõnu peale.
See on  mul juba väike rituaal.

Sest iga  sündinud töö on minule kui laps. Tean maali sündimislugu. Lahkumishetk on kuidagi nukker, ja samas rõõmus.
Võib - olla, kui on edu, ja mu töö valitakse ostuks kaugel maal, siis ei näe   ma enam kunagi... Maal hakkab oma elu elama.  Kui ei ostetagi, siis ma ikkagi ei näe pika aega... Tegelikult on äratundmishetk, et maal on valmis ja üle lakitud,  see hetk, kui tean, et ta hakkab igal juhul oma elu elama.



Ma ei ole  siiski lõpptulemusega rahul... See ninakene... Kuid näoilmes on   küll magus  - rahulolu, mis   on tudides. Minu  meelest. 








Pakend sai  hea.  Kena.  Tugev.












Viisin  maali Lõunaka Eesti posti. Kuigi olin unustasin, et seal kõrge lett,  klienditeenindajat polnud mulle näha. Selles suhtes on Keskliinna Postimaja ja Eeden paremad - seal saan ikka klienditeenindajat  näha ja suhelda ise. Kuid kuna  olin suve läbi tiirelnud kesklinnas ja Annelinnas,  siis otsustasin vahelduseks Lõunaka minna.     
Töö tehtud. Võis kokteili juua. Olla endaga  sõber ja  olla natuke uhkegi: üks töö valu ja  rõõm  taas lõpetatud. Järgmine  tuleb   parem!
Kõik see on ka minu higi ja  vaev  - töö.
Minu armastus.

Kommentaare ei ole: