Kihnu reis oli super!
Esimest korda elus üks öö magasin aidas, ja hommikul jõin seal kohvi - tõeline romantika! Sai külalismajast kolitud aita, sest külalismajja tulid suvepäevalised, kes olid lärmakad. Perenaine Ülle arvas, et aidas on rahulikum. Oli tõesti! Muidugi natuke raske oli sisse minna, uks oli nagu aknaava - aga äge oli. (Ait ei saagi olla kohandatud, siis kaoks võlu.)
Nägin ka majakat. Arvasin, et vähemasti saare külalised mind ära ei tunne, kuid ikka... Olin majaka all, vaatasin merele, mõtlesin uuele maalile, kui järsku kaks vanemat daami küsisid:
"Kas teie olete Tiia, kes on kunstnik?"
Ups!
Daamid soovisid minuga kui kuulsa kunstnikuga pilte. Lubasin lahkesti.
See oli armas! Innustas mind väga :) Soovin või mitte, kuid mind tuntakse kunstnikuna ja oodatakse veel palju ilusaid töid!
Üks asi meeldis mulle veel, et minu kõne ei olnud takistus ka võõrastele. Öömaja õuel suvitas kahe aastane Emma - Teele oma venna - emme - issiga. Hästi tore pere, kellega sai pisut - pisut suhelda ning saarel kohtuda igal pool.
Jälle muuseumis. Avastasin uusi asju, mida polnud eelmine aasta tähelepanud.
Seekord meres ei käinud. Kartsin, et vesi ei ole nii soe... Uskuge siiski, et olen täiesti punane, kuid suurt ei päevitanud. Lihtsalt sai maailmatu suure kastani all istutud.
Kihnu on nüüd risti - rästi läbi sõidetud.
Eile sai koju sõidul mõned tunnid Pärnus kohtuda Kareliga. Olen väga rõõmus, et nägin oma väga sõpra õnnelikuna. :) Mulle meeldib, kui vahetevahel sõbrad kõigele vaatamata positiivselt üllatavad.
Aitäh Leholegi meeldejääva reisi eest.Ta tegi säravadest puhkusepäevadest piltide klõpse.Loodetavasti varsti näete. Ahjaa, see oli selline pikk puhkuse sõit esimene kord autoga. Mulle hakkas täitsa meeldima :) Olen ennemgi mõelnud, nüüd hakkan mõtlema vast tõsisemaltki autoostule...
Hanna - Liisa klõpsutas kolmapäeva hommikul enne reisile minemist.
Siiski eile hommikul helistas ootamatult Kati ja veelgi ootamatult oli küsimus, kas Tallinna tuled täna... Olin alles unine, ei saanud kohe aru, miks peaksin Tallinna minema.... Siis meenus, et ma lubasin kuu tagasi võib - olla Soome minna ning Katilt öömaja küsida või vähemasti temaga kohtuda... Ma aga ei öelnud isegi Katile, kuhu lõpuks lähen... Kati on aga armas, et helistas :)
Ma muide ei mõelnud isegi kellaajale. Inimesed, kes mind tunnevad, teavad, kuidas võin kellaaja pärast närvi minna ja neid närvi ajada. Ma võin ööselgi mitu korda küsida kella, kui ise kella ei näe.
Kass Pätu soovis kaasa tulla.
Täna aga kasside päev :) Elagu kassid, kes kõnnivad omapäi!
Usun, et minagi kõnnin edasi omapäi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar