Laupäev, august 15, 2015

Arvamusfestivali Sooala eile

Ütlen kohe, et publiku seas natuke üllatavalt oli minu teine isiklik abistaja Hanna - Liis oma sõbra ja koerakesega. Ta viitsiski kohale tulla ja klõpsutas minu rääkimise ajal pilte.

Mul oli oma väike tiim väga heas koostöös. Mind "tõlkis" sõbranna Maarja. Mikrofoni hoidis isiklik abistaja Leho. Aitäh teile, mu kallid inimesed, et aitasite esinemise  mulle rahulolevaks teha! Mina jäin tõesti oma kõnelemise rahule. Kuigi pabistasin (minu puhul normaalne
nähtus, see on märk ju, et teen õiget asja). Väliselt olin rahulik nagu peab.
Hästi palju oli alguses segadust, kes mis plokkis järjekorras räägib. Mind häiris, et ma ei teadnud konkreetselt, kui palju  aega mul. Arvutasime ja jagasime minuteid kuueks osaks, kuid minu aeg läks kuidagi õhku... Kuna olin ausalt kodus harjutanud häälega kõnet,  siis see aitas mind aja  tajumisel, et jääda 10...15 minuti sisse.
    Alles hiljem jõudis mulle kohale, et mikrofon ununes pea kohe st mikrofonipalaviku ei olnud. See oli vist küll esmakordselt mikrofoni väga avalikult rääkida...
Mul oli tekst valmis kirjutatud. Maarja käes kaks A4 lehte igaks juhuks, kui mu "jutmed" oleks kokku  jooksnud... Arvan, et seda teksti saab veel kasutada,  nt järgmises raamatus.
Kuid, kui on kellegil kohe huvi, mida mina räägisin siis võin siiagi riputada.

Mul oli kaasas samuti neli maali.  Nad läksid suurepäraselt kokku naisteks olemise teemadega. Seega oli nagu mininäitus! Usun, et kunsti loomine on üks minu olemise võti ;)





Pooleteist tunni jooksul arvasime arvamusi haridusest, töö tegemisest ja otsimisest/leidmisest/kaotamisest, spordist, armastusest, sünnitamisest, lahku minekustki ja unistamisest- ühesõnaga igas natuke, mis teeb naise elu võluvaks ja põnevaks. Hästi mitmel korral oli üleval IAT - Margitil ja Merilynil kui ka minul. See on siiski kuldvõtmekene täisväärtuslikuks eluks.
Äärmiselt kahju, et tegelikult kuulas ja elas kaasa meid väga vähe rahvast. Arvan, et tuttavad ja tuttavate tuttavad. Nagu minul Hanna - Liis... Muidugi teemasid oli ümberringi palju, ja lendasime peale lõunaaeg, kindlasti oleks õhtupoole või täna parem olnud inimeste arvult... Aga meid koguaeg filmiti, küllap edaspidigi kuskil keegi kasutab me naiste arvamusi... Vähemasti loodan.

Isiklikult oleksin rahvast lähemale kutsunud, võib - olla käega puudutama, et nt ratastool "ei hammusta"...  See, kuidas järgmine paremini teha, on mõtlemiskoht. Minule tundus kuidagi kaugel või eemal olek, siiski omaette...
Kui soov minna võrdse naisena või ka mehena, kel lihtsalt erivajadused, avatud maailma, peab siiski ennekõige ise nähtamatu piiri ületama. See tõde kehtib muide vastupidiselt: puudeta inimene peab ületama selle piiri, et tulla puudega inimesele lähemale.
On üks maailm.
Ei ole olemas erielusid. Samas kõik elud on erilised.  
See minu arvamus.

Esitasime ju küsimuse, kas puudega naine on võrdne tava naisega...  Mina usun alati, kui  ta julgeb olla naine, siis ta ongi, kuid pisut teistmoodi. 

Jelenale aga suur aitäh, et tegi korralduse töö. See pole üldse kerge. Ja veel suurel  festivalil. Ma ei tea küll,  kes talle veel abiks olid, kuid viimased päevad tundus mulle, et toimetas üksi... 

Mind kutsuti ootamatult Kultuurkapitali klippi, et seda näidati oktoobris "Vastutuse" konverentsil. Nõustusin sekundit mõtlemata. Vastasin neljale küsimusele kaamera ees. Ja seal ei saanud mu kõne takistuseks. See ei tulnud tegijatel mõttessegi.  Hästi vahva paari minutiline elamus.

See esmane muljetamine eilsest

2 kommentaari:

kristi ütles ...

Väga huvitav oli lugeda ja nii tore, et sul hästi läks! :)

tiia ütles ...

:)