Neljapäev, märts 24, 2016

10 aastat elu - vikerkaare - värve

Pildiallkirja lisamine
Täna oleks saanud  mu papa 70...

Täna 10 aastat mäkerdasin tõepoolest oma elu kõige  esimese maali. Teadmata õieti, mis on lõuend ja õlivärvid... Mis on maalimine...Ei olnud õrna aimugi tegelikult.
Joonistanud olin küll  eluaeg. Ja vesivärvidega olin pilte teinud kunagi lapsepõlves...
"Sinilill", mis oli papale mõeldud eriline kingitus, on olnud nüüd 36 näitusel :) Ja ega inimesed eriti ei usu, et see maal on päris esimene...

Võib - olla tegin ka iseendale erilise kingituse, sest see maal on palju - palju muutnud mu elu.  Kuid loodan, et mitte mind enast! Olen ju ikka seesama Tiia, kes olin enne mäkerdamist... Aind natuke targem ja kogenenum.

Ja saan täna öelda, et 10 aastaga olen kasvanud või saanud kunstnikuks. See on minu  jaoks lihtsalt uskumatu! Vahel voodis unetult mõtlen, kuidas see edu on nii saanud tulla... Kuidagi kergesti. Samas väga raskelt. Raskust tean eelkõige mina ise. Vaatajad näevad ju tööde lõpptulemuste sära. Minu naeratusi.   

Hoogu võtsin maalimise proovimiseks ka aastaid.
Naljakas, et esimesest proovimisest tuli talutav pilt!

Üks suur - suur aitäh Pillele, kes eile õhtul 10 aastat tagasi lubas mind Zeppelini Novaluxi jätta, kui ma ei osta lõppude lõpuks värve ja lõuendi.  Pille oli küll mu isiklik abistaja, kuid tolleks momendiks ta lihtsalt külmutas töösuhte, ja oli mu sõbranna, kes pani mind paika.
Siiani usun, et vahel peab ka vanem inimene noort inimest kuulama!
Võib - olla, kui  Zeppelini ja Pille otsustavust  tol momendil ei oleks olnud, võib - olla ma võtaksin siiani hoogu.... Mõtleksin, kuidas saaks kunstihariduseta maalida.... Ei oskaks unistada ammugi näitustest...

Olen mõelnud, et ehk täidan mina papa salajase unistuse, mis jäi tal omal ajal teostamata. Võimaluste piirangute pärast. Ehk ka alkoholi pärast. Kuid papa joonistas hästi. Ja olen kuulnud poole kõrvaga, et temast oleks võinud kunstnik tulla...
Ka mu vana - ema ema - joonistas.
Nii et mul võib pärilik olla kunstianne!

Mulle on kunagi kirikuõpetaja  Urmas öelnud: "Andest üksnes ei piisa, on vaja ka tahet anne välja tuua  ja sul on tahe olemas."
Olen nende sõnadele palju mõelnud.
Vahetevahel tunnen, et ma ei suuda siiski kasutada kogu tahet... Lihtsalt ei viitsi ega jaksa. Siis lähen tüli iseendaga.

Soovisin  tänaseks öelda, mitu tööd üldse kokku täpselt on. Kuid ei leidnud paberit, kus on kõik tööd kirjas. Paari viimase aasta tööd polegi ühel paberil  - lihtsalt jamade möllu keskel ununes kirjutada. Õnneks saab seda teha tagant järele teha, natuke lisatööd, mälu pingutust.
 Arvan, et mul on kuskil umbes 80 maali.
Ma ei tea, kas palju või vähe...

Oleks suurem tööruum, siis vast maaliks rohkemgi...

Tean, kuhu soovin jõuda. Selleks aga tuleb teha tööd.

 Mulle  meeldib südamega maalida. See ütlemine minu kohta meeldib mulle väga. Tegelikult sellelegi olen hästi palju mõelnud. Iga maal on hetk, mis südames.

Loodan, et kurjas maailmas on värvirõõmu vaja. Rahu saamiseks. Hingerahu. Naeratuste leidmiseks. Et elus püsida. Ellu jäämiseks.

Minu armastus on vikerkaare värviline.

Papa, kus iganes sa oled, võid jätkuvalt minu üle uhke olla! 
Tean, et enne surma peaaegu 8 aastat tagasi sa olid mu üle uhke. Kuigi sa ei öelnud mulle endale mitte ealeski, et oled uhke ja et olen ikka üks tubli tüdruk, kes saab kõikega hakkama... 

Kommentaare ei ole: