Appikene, tõesti nutan. Lahinal. Vaatasin viimast osa Anna Germani eluloo filmist. Olen ükskord sellest filmist bloginud. Ega mul palju rohkem lisada polegi...
Saatusele saab olla SUUR VÄÄRILINE. Ma isegi ei ütleks enam, et saatusele saab mitte alla anda - see ei kõla hetkel positiivselt.
Lootus.
Armastus.
Võitlus vahepeal.
Tahtejõud.
Need ei allu seadustele ega muule materiaalsele... Reaalsuselegi...
Mul on kurb mõelda, kui kergesti inimesed iseendale alla annavad.
Ka mina ise. Vahetevahel.
Filmi ajal sain imearmsa sõnumi oma sõnumile vastu. Vastusõnumi lõpus oli " Ole hoitud Taevaisa silmatera!" Mulle ei ole iial nii armsasti öeldud!
Tunniajaga sain kohutavalt palju energiat juurde.
Just seda ma vajasin.
Mitu aega mõtlesin omaette, et annaks õige alla, ma ei jaksa...
Aga lihtsalt nutta (filmi pärastki) on ka hea...
2 kommentaari:
Ka mina olen seda filmi vaadanud ja samuti nutsin ,sest see oli nii südamlik ja kurb ,mis tuli kunagi üle elada Annal.
Ma olin alles laps,kui kuulsin laulmas Anna Germanit,ta oli mu ema lenmiklaulja koos Robertino Lorettiga .
Ja kui oli teada,et on võimalik vaadata filmi Anna Germani
elust,siis loomulikult olin rõõmus,et saan seda vaadata.
:)
Postita kommentaar