Pühapäev, märts 06, 2016

Sipelgapesalikud laupäevad meeldivad mulle!

Oli asjalik ja möllune laupäev.

Asjalikkuse koha pealt loodan ja usun, et tuleb veelgi asjalikust juurde.  Ja ootamatult tekkinud sassisõlmed hakkavad lõppude lõpuks lahti  hargnema.  Tegime tööd. Maarjaga.  Loovusega.

Õhtul tuli  uksest suure kolinaga Egiptuse reisilt tagasi Sillu.  Ega ma ei teadnudki täpselt, millal ta puhkusereisilt tagasi jõuab. Arvasin, et tuleb pisut hiljem.... Ega mapsile  ei peagi kõikest  täpselt rääkima. Noor inimene  peab  ise oma elu elama.  Minu põhimõte.  See aeg ammu möödas, kui võisin - pidin  - sain teda igal sammul kontrollida. Suur laps võibki tulla koju ja minna kodust  millal iganes.  
Minul on ju ka omaenda elu. Ega mullegi noorena ju ei meeldinud, kui ema mind kontrollis ja  valvas. Mäletan seda tunnet  hästi. Kuigi puude tõttu olingi, pidingi olema pisut rohkem kõikide silma all. Soovisin siis seda või ei.    Sel ajal mõistsin, et noor peab kindla peale saama ise olla ja tegutsema ja saama, et oma elu hakata elama .  Vanem inimene võib - saab  - peab teda toetama ja kui vaja, siis vahel ka   moraali lugeda, kuidas parem ja õigem, kuid ta ei tohiks kinni jääda, et noor teebki absoluutselt kõik vanema järgi.
Elu on see.

Tegelikult nädala puhkasin ka. Omaette.
Isegi  elamine seisis piinlikult korras :P Üksinda ma ei suuda sassi ajada.  Täna vaatasin juba suurt  tuba kummalisel pilgul:  ikka veel sama  korras nagu eelmine laupäev tegin. Hakka või ise korralagetust korraldama!!!

Aga täna õhtul ühe hetkega sai elamine  jälle sipelgapesalikuks. 
Minu kodu moodi.
Naeru ja lõõpimist üksteise kallal. Täna oli reisijutte ja kinkide nurrumistki.   Natu manitsusi.   Tagaplaanis probleemid   ja mured, mis tegelikult saadavad argiselt meist igaüht päevast päeva.

Hommikul mõtlesin aga armastusest.  Jah. Jälle armastusest. Õnnestki. Kui suur rõõm on kohata siiralt armastavaid inimesi, kellel pole nagu miski ületamatu takistust. Mul endalgi läheb  hing helgemaks ja kaunimaks ja kõigele paremaks, kui tean, et kuskil kellelgi on olemas ja alles tõeline armastus.
Õnn on see.
Õnn on seegi, et ma ei ole suutnud ise unustada, mis tunne on olla päris õnnelik ja armastatud. Muidu ma ei suudaks vististi teiste õnnele siiralt  kaasa elada...

Kommentaare ei ole: