Kolmapäev, november 15, 2017

Laagna koolis...

... tegime lõpuks pildi. Pilditas mu Hanna - Liis.

Nüüd on peaaegu nädal juba möödas, kuid minu sees ikka veel hea tunne, mida ise laste  silmades sain.

Täna sain direktor Natalialt, kellega seekord ei õnnestunud kohtuda,  emeili, et on saanud ainult positiivset tagasisidet nii väikestelt kui suurtelt. 

Loodan siiralt, et kõik mu uued sõbrad julgevad hästi suurelt unistada. Võib - olla just sel pildil on keegi, kes tulevikus super kunstnik. Üks ema  tuli minu juurde ja ütles, et ta laps jälgib ja imetleb mind ning tahab ka kunstnikuks saada. Nii armas on olla eeskuju, kuigi minu jaoks on see roll veel pisut harjumatu ja üllatav. Siiski aimasin seda juba  enne, et kuskil võib  olla keegi laps, kes tahabki minu sarnane olla...
 Keegi tahtis saada Eesti presidendiks - see oleks küll üli super. Keegi tahtis saada tõsimeeli isaks- see meeldis aga mulle üle kõige. Minagi tahtsin omal ajal emaks hakata... Lootus on, et Eesti ei jää lasteta ja erivajadustega saavad järjest rohkem tublideks ja headeks vanemateks, keda ka ühiskond mõistab üha paremini.
Veel loodan, et ratastooli mõiste ei ole enam nii ahistav, pigem vastupidi. Minu jaoks on ju ratastool mu jalad ja sõber, millega saan avastada jätkuvalt maailma.

Kindlasti jagan tehtud rõõmu kogemust oma isiklike abistajatega Kristi ja Hanna - Liisiga. Nendeta ei oleks mina saanud minna oma positiivsust jagama Laagna Lasteaed - Põhikooli.

PS hea meelega läheksin teistesse lasteaedasse ja koolidesse. Olen käinud küll, kuid tundub, et pagana vähe veel. Ja erivajadustega lastega kohtusin esimest korda... 

Kommentaare ei ole: