Pühapäev, november 19, 2017

Kiri kallile Jõuluvanale

Mu kallis Jõuluvana,

andeks, ma ei ole aastaid sulle kirjutanud. Olen mõelnud, et mina pole enam kirja kirjutamis eas. Mäletan, et kunagi ammu helistasid mulle. Siis oli mul veel lauatelefon. See hetk, kui helistasid, mõtlesin, kes on küll see mees, kes teeb seda nalja, et mängib jõuluvana Põhjamaal.  Seda välja mõelnud ei ole ma siiani. Küllap olidki sina, Jõuluvana. Ma usun praegu jälle sinusse. Vahepeal palju - palju aastaid ma ei suutnud sind uskuda. Sest väikese tüdrukuna panin tähele, et sul on minu papa abielusõrmus - arvasin, et oledki mu papa... Küllap ikka ei olnud.

Arvan, võib - olla egoistlikult, aga siiski arvan, et olen olnud see aasta üks ägedalt pai laps. Kuigi vahel olen olnud ka natu halvem. Olen peamiselt virk ja laiskki vahel. Hätta pole kunagi jäänud. Mõnikord lihtsalt õnnetu, kuid rohkem õnnelik. Ja seda päris ausalt. Sel aastat on olnud säravaid minuteid ja aegu, raskemaid ja kurvemaid hetki. Naeru ja pisaraid.

Soovin mõnd tunnet ja asja, mida ei saagi käes hoida ega rahaga osta. Ma ei kujuta, kuidas sa neid kingitusi ära pakid, kuid...
Soovin et mu lapsemeelsus jääks. Sest lapssemeelsus aitab raskustest üle olla ja uuel aastalgi edasi toimetada ja tegutseda. Siis olen ikka mina ise.
Soovin hingerahu ja rõõmu. See annab enesekindlust juurde, et teha südamelähedasi asju. Rahulikult. Rõõmuga.
Soovin armastust. Et jaksada teisi armastada ja kõike, mida on võimalik armastada. Armastuseta mina väsin lihtsalt ära.

Kolm soovi vaid mul.
Teised unistused ja soovid täidan ma ise jõuluaeg - luban sulle, et teen Päkapikude elu kergemaks. Kindlasti saab uus aken taha tuppa ja loodetavasti esikki uue näo... Ja veel mõned pisemad ja suuremad soovid ja unistused peaksid täituma 2018...

Jõuluvana, aitäh, et  oled olemas!
Nii hea on salaja sulle ikka mõelda ja looda,
Sinu Tiiatibu

Kommentaare ei ole: