Laupäev, november 11, 2017

"Kuidas eluga ikka toime tulen?"...

... oli viimane küsimus mulle Laagna Lasteaed - Põhikoolis. Küsis asjalik ja vahva poiss. Minu meelest oli see parim küsimus kolme päeva jooksul. Ja üldse üle pika - pika aja. Kuigi endamisi olen sageli salaja seda iseendalt küsinud.

Kolm hommikupoolikud möödusid väga vahvalt. Asjalikult. Töökalt. Usun, et see energialaksu andmine, oli vastatikune. Lasteaia ja koolipere sai minult ja mina neilt jaksu ja jõudu juurde. Nii hea oli vaadata laste ja ka õpetajate säravaid silmi, mis uskusid kõike head.
Olid kaasas ka maalid ja joonistused, need mida praegu Pärnus näitusel ei ole. Pisikene näitus toolidel ja akentel oli paljudele lastele esimene kunstinäitus, mida nad nägid. Sellest on mul siiras hea meel. Hea oli kuulda, et mõned lapsed soovisid/soovivad joonistada ja saada kunstnikuks nagu minagi. Parimaks 😊 Ma siiski loodan, et mõnigi tüdruk ja poiss saab paremaks kui mina. Ja on õnnelikum kui mina.

Aitäh Laagna Lasteaed ja Põhikool teiega kohtumise eest! See oli super kogemus minugi jaokski. See oli see, mida olen unistanud ja soovinud palju: anda endast erivajadustega lastele seda, mis mul oma meelest on - julgust ja rõõmu tundmist elamisest kõigele vaatamata. Usun, et õpetajadki said mõtlemist natukenegi juurde.

Ööbisime kaks ööd Hanna ja väikese Silveriga Liia ja Heiki juures. Sauel.


 Hästi hea oli ammuseid tuttavaid ja  sõpru näha ka Saue kirikus.
Veel käisin tõesti esmakordselt Ülemiste keskuses. Lihtsalt me Kristiga tahtsime lõunat süüa ja väga ei tahtnud Tallinna hullus liikluses väga sõidu teha. Ja noh, egas ei peagi ju kõikidesse keskustesse jõudma. Päris ostu hull ma ka ei ole!!! Pigem tahaksin kohti lihtsalt näha. Näiteks Ülemistes inva - wc peegel on suur - lai üle seina, mu jaoks isegi veidi üle pakkutud. Ma ei saa mitte midagi parata, et mind huvitavad jätkuvalt inva - wc peeglide paigaldused. Kas mina kui naine näen end peeglist või mitte. Peegelgi on  abivahend. Igale endast lugupidavale naisele. 😉
Jüriski käiisin ja olin vist esimest korda.
Kohtudes Katiga sain loodetavasti jällegi ühe näituse juurde. Põnevasse kohta... Aga selles edaspidi, kui hakkab looma konkreetsemalt.

Enne seda nädalat oli mu sees ikka päris pinge. Kuidas pisiasjad hakkavad sujuma. Aga kõik oli OK. Mul on ikka super isiklikud abistajad - Kristi ja Hanna - Liis. 😍 Olen nö oma käte ja jalgadega, seekord ka häälega väga rahul.

Aga kuidas oma eluga ikka toime tulen... See küsimus on tänagi... Öösel mõtlesin, et ehk ongi minu elu üdini vale... Kuidagi kergem on olla võõrastele oma, kuid omadele nii raske on olla  võõram... Ma ei harju vist iialgi tõsiasjaga, kuigi tean seda hästi, et olen siiski üksildane... Ja sellega on elus kõige raskem toime tulla. Kuid kõigele pisaradele vaatamata meeldib elada. Küllap see on olnud õige, vähemasti iseenda meelest, et olen püüdnud endast  nii endale kui teistele parima anda... Tean, et mina ei tohi eales unustada raskusi ega pisaraid, siis suudan olla õnnelik.  Läbi keeruliste olukordade õpin üha rohkem äratundma head, mis mu elus on...

Kommentaare ei ole: