Esmaspäev, november 20, 2017

Kui TÄHTIS on isiklik abistaja ehk kuidas EI TAHA alt vedada

Just neil minutidel oleksin pidanud oma kohtumise lõpetama Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Selle asemel blogin väga räbala tundega.  Ma ei saanudki kõrgkooli minna. Põhjus on vabandadav. Isiklikul abistajal Hannal jäi laps öösel haigeks. Sain sellest hommikul teada. Ma ei ole hommikuti eales nii kiiresti tegutsenud kohvita, saatnud sõnumeid, helistanud mitmele - mitmele, facebooki postitanud abipalve , loodes, et ehk keegi kuidagi saab kiiresti oma abistamisega tulla mind päästma. Maarja oleks valmis olnud tulema vähemasti tõlgiks...

Aga tunni jooksul on ikka väga raske abistajale asendajat leida. Peaaegu oleks tulnud paar inimest, kuid... kaugus ja planeeritud toimetused. Mõistan suurepäraselt.

Mõistan suurepäraselt sedagi, et lapsed jäävad ikka vahel ja ootamatult haigeks. Ja siin ei saa miskit pahaks panna.

Kuid miski pahameel on mul momendil siiski. Ei, mitte Hanna ega teiste peale, kes ei saanud täna hommikul minu meele ja tegemiste järgi olla. Tänane näide näitab ilmselgelt, kui tähtis on IAT kättesaadavus igal ajahetkel. Kui tähtsad on mulle isikliku abistaja käed ja jalad.
Tõenäoliselt ma ei hakka iialgi töögraafikus  igaks päevaks hoidma kedagi asendama, kui... Kuid mingi süsteem, näiteks helpitic, mis ulatuks maalegi võiks kindlasti olla. Usun, et suurlinnades see ehk toimib, aga kauges maanurgas... Ei julge väga sõna võtta, sest ei ole kasutanud. Ja ma usun, et päris võõrast enda ellu lasta korraks - seda ka mina ei sooviks. OK, võin uute taksojuhtidega sõida iga päev näiteks, aga et iga päev oleks uus abiastaja - see saaks jube ja raske olema. Lisakoormus psüühikale... Füüsiliselt oleks ju hea... St kasutaksin ükskord uut ja võõrast ehk asendus isikliku abistajat ainult erandjuhtudel nagu täna.
Selliseid SOS olukordi nagu täna, on olnud mul siiski väga - väga vähe. Ma ei mäletagi, et oleksin pidanud esinemisi ära jätnud

Tulen abistajatele alati vastu. Ei soovi neid alt vedada.Samas teisalt, kui olen kuskile end lubanud, siis ei soovi ka seda lubadust alt vedada.
Olen nagu kahe tule vahel.
See kehv tunne.
Mingil viisil pean toime tulema. Sedasi toime tulema, et ei süüdista kedagi ega midagi, ja hoidma siiski tahet lubadust ellu viia üleval.  Kui viriseks või loobuksin, siis ei jõuaks ma mitte kuhugile... Mina ise ja teisedki vist, kes asjaga seotud, kaotaks palju...

Õpejõud - õpetaja Tiiuga sai kokkulepitud, et lähen millalgi järgmine kord. Seegi hea lootus, et kord räägin tulevastele tegevusjuhtidele siiski!

Kommentaare ei ole: