Pühapäev, detsember 09, 2018

Üllatuste nädalavahetus

... oli.
Käisid külalised.
Ka aknapõskede - remondi - päkapikud tulid piiluma, mis saab  teha. Kevadel tulevad tagasi, sest sooja ilma vaja, et seinad ja põsed kuivaksid normaalselt remondi ajal. Õnneks aknaid - köögis ja suures toas - ehk ei ole vaja vahetada. Oma rumala mõistusega natu kartsin sedagi - ma pole ju remondimees... See oleks suurem lisakulugi ju... Päkapikud prooviksid lihtsalt uusi aknapõski tehes ja aknalaudu pannes, et peatada niiskust ja hallistust.
Aitäh Pillele remondi - päkapikkudega. See ülevaatamine oli hea jõuluüllatus. Üks asi on piltidelt aknaauke vaadata, teine asi on oma silmaga näha. Muide, makroflex, mida sai lastud aukudesse, kuivas poolteist nädalat - see on ülemõistuse ebanormaalne.
Usutavasti uuel aastal mingi hetk saan ise hakata akent avama. See soov saab järgmise kodukohanduse taotlusvooru vallas.
Niisiis aknad saavad korda loodetavasti järgmine aastal!

Prügi välja viimise kohandus on aga nippide nipp! Seda nippi ei olda veel lahendatud. Prügigi välja viimisega võiks ise hakkama saada. Minul on küll näiteks isiklikud abistajad... ning olen tõesti saanud ise prügikotte viia prügikasti vahetevahel, loomulikult abistaja abiga... Aga ikkagi, kuidas lahendada.. Sellest arutasime eile sõbranna Lyga. Tean aimavat, mida ta ema tunneb, kui peab paluma prügi välja viima. See on küll nii tühine asi, kuid siiski  ise prügi välja viimise saamine tõstaks vahel enesetunnetki. Ja seda ilma naljata.
Pead tööle, nutikad inimesed!!!



Mul on alati suurim hea meel, kui võetakse ratastooli täiesti vabalt. Sõbralikult. Nagu näiteks tugitooli. Siis ei näegi ratastool nõnna hirmus... Tean, et on inimesi, kes ei suuda elu sees kätt ratastoolile panna, et siis juhtub midagi - see on nende probleem, eelarvamine...
Kui ratastool on väga hea sõber, nagu näiteks auto, siis tuleb ka arusaam, et ratastooli ei pea kartma. Ammugi inimest, kes on ratastoolis ja kes natuke teistmoodi, ei pea kartma ega mitte ka haletsema. 

Suur Silver tabas eile väikese Silveri parimat hetke. Väike Silver vaatas mõnusasti mõmmi süles (ta ise pani mõmmi ratastooli) kogu pere multikat meiega.
Lõpuks ronis Väikene Silver mulle sülle.
Mina sain mainida suurele Silverile, et kunagi istus temagi nii mul süles.
 Muide, suur Silver mängis omal ajal kosmoselaeva ratastooliga.


Mõlemad Silverid oskavad ilusti aidata, kui vaja.
Väike Silver paneb õue minnes jalatoed ratastooli külge. Minu meelest on hea oskus juba. Ise õppis. Küllap jälgis meie suurte inimeste tegevust. Toas sõidutab  ka, kui mind kiiresti tal kuhugile vaja või eest lihtsalt ära - nii nagu väikesed lapsed ikka.

Kommentaare ei ole: