Kolmapäev, detsember 26, 2018

2018 aastale mõeldes jõuluööl ja ajal

On olnud vaikne ja rahulik jõuluaeg.
Ei olnud täpselt selline aeg nagu lootsin, kuigi teadsin kohe, et kunagi ei saa olla täpselt selline nagu loodan. Alati läheb midagigii teisiti...
Aga siiski kõik oli armas. On olnud imelisi hetki, mis ketsidki vaid hetked, kuid jäävad kauaks meelde.
Hingerahu on.

2018 ei olnud selline hea aasta nagu aasta tagasi lootsin. Kõik oli nagu hästi, kuid miski polnud see, mis olema pidi. Hästi keeruline aasta on olnud. Kõik tulnud kuidagi raskesti kätte. Kui aus olen.
See on tagaplaanis. Keegi enam - vähem ei aima, mis on olnud vahetevahel mu säramise taga. Ja ei peagi teadma. See aasta õpetas mulle sihikindlust juurde ja ei - ütlemist heasti. Iseendaks jäämine kogu  armastuses vajab siirust ja ausust.
Meeldejäävaid hetki ja elamusi on vähe. Tõesti vähe... Kuid selle eest on hästi meeldejäävaid ja säravaid hetki.




Jaanuaris Keila Sotsiaalkeskusesöä-8  näitus "Ühine värvirõõm" koos Liiaga.








Peaaegu sama "Ühine värvirõõm" Liiaga septembris Haapsalus sotsiaalmajas.



TTÜ Raamatukogus oli näitus "Minu jälg sinu südames" aprillis.
Kuulsin enne jõule Katilt kui jõime kohvi MCdonaldis , et minu näituse korraldajana vist esitati ta aasta tegijaks või sellist, kuid ei valitud. Juba see, et esitati on väga väga vahva järelkaja. Midagi  sellist ei olnud ma varem oma nä'itustega seotuna kuulnud.




Aprillis oli veel ühisnäitus Mellaga "Jalagadega maalitud maailma värvid" Swedbangas.
Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses oli märtsis mu näitus "Hetkede lood" teist korda. Toimus ka töötuba kunstist.




Mais oli näitus "Minu jälg sinu südames" Lihulas.

Lihulas jääb hästi hubane vastuvõtt kauaks meelde. Ja omapärane raamatu - jõulupuu, kuhu sai ehtedeks mu maalid.

 Kohtusid filmitähed - Tiit ja Tiia - "Ratastoolitantsust".








Augustis avasin näituse "Vabaduse ingel" Salemi kirikus Tartus. Sealt näituselt sattusin üllatuslikult ja väga ootamatult rahvusvahelisele näitusele "Julgus elada", mille esimene avalöök oli Tallinnas Salme  Kultuurikeskuses oktoobris.
 Veel oli oktoobris Värka Kultuurikeskuses näitus "Igatsus".
Appikene, loen näitused kokku - saan 8. Hullumeelsus, arvan ma!!!
Umbes 9 - 10 maali/joonistust olen ka teinud. Tuli ka sajas töö ära sel.
Loodan, et kunstniku tööga võin küll suht rahul olla. Maalida võiksin alati rohkem...

Tore oli anda kunstitunde Võnnu keskkooli algklassidele.








  Küll on hea, et käisin Pärnus siiski iseseisvalt bussiga st abistajata. Mõte,  et ei saagi ehk minna, kohutas mind. Korraks tundsin, et minu asemel otsustab keegi teine, kuid KST (Kareli lühend kurat - seda - teab) kes... P'ärnus oli selle suve eredamad hetked mul, mis jäävad kauemaks, kui üheks aastaks meelde. Nii vahva oli olla Helenaga ja Agega ja Epuga. Vallutada randa liivas smuulini ja visata lilled taas merevette piiludes taeva poole ja naeratades mõeldes Karelile jällegi...
Pärnu päevad olid ainsad päevad, mil tundsin, et lõõgastun ja puhkan.



See aasta jääb meelde pahade üllatustega, mida tegid mu sapikivid. Kolm korda haiglas, kaks opi. 19 aastat ei olnud haiglas ega suurt haige. Kuigi jahmatasin ise ka, siiski säilitasin positiivse meele.

Nüüd on poolaastat möödas ning ausalt tunnen end hästi. Midagi pole teisiti, kuigi üks organ mul vähem.

Haiglas mõistsin, kui palju minust hoolitakse ja kui palju on sõpru. Ja kuidas tegelikult muretses mu Silver..
Ma tean kõike seda ammu - ammu, aga vahel on seda raskem uskuda, just siis tunnen , kui üksinda olen...






30. juulil  lahkus Jänks taeva.
Taevajänku...

Siiani igatsen teda...

Uut Jänksi ma aga ei taha... Uus küülik on uus küülik, mitte Jänksi asemik...








Aasta alguses sai väikene remont tehtud.

Sain paaril kontserdil käia, kinos ja teatris ka... Väikesi elamusi on olnud siiski päris palju.

Psühhodraamat, mu teist südame armastust, oli minu jaoks ebapiisavalt. Ma ei saanud hingele suurt rahuldust.
Sellega tegelemist võiks olla alati rohkem... Ja õppida...






Aiamaa oli läbi aasta murelaps... Ta jäi unarusesse, kuigi on olnud koguaeg mul meeles .  Kaks kuivanud maasikat leidsime Kristeliga käies  aiamaal. See oli nagu väike märk, et ära - unusta - aiamaad.


Kohtumised uute inimestega.

Eredam ja väga - väga juhuslik kohtumine toimus jaanuaris pimedal hilisõhtul Virtsus Gerstiga. Kui ta tundis läbi autoakna mind lihtsalt ära. Ja mul endal ei olnud sinna ja tema juurde üldse asja. Gerstilt sai väike Silver turvatooli, me Hannaga sõitsime järgi.
Gersti kaudu saingi Lihula näituse.
Ta on mind jälginud kaua - kaua... Aga polnud mind päriselt näinud. Uskumatu lugu.
Ja nüüd jõuluajal helistasime teineteisele nagu vanad head sõbrad.
Selliseid kohtumisi võiks elus palju rohkem olla!

Ka vanade tuttavatega / sõpradega oli palju - palju kohtumisi.

Selline on olnudki minu 2018 - Eesti 100 aasta.  Ma ise ei ole üldse  rahul aastaga. Mõni asi jäi lohakalt tegemata, mõnel pool jäi käimata...
Üsna tihti jäi see abistajate mitte olemise - tulemise taha, kui päris aus olla. Tihti tuli valik teha. Ümber otsustada...

Soovin tänu öelda isiklikke abistajatele - Oksannale, Viivele ja Anna - Liisale, keda leidsin see aasta. Ja muidugi aitäh Hanna - Liisile ja Kristile.

Abitunde kokku tuleb umbes 1550 tundi. Jääb viimaste aastate piiridesse.

Head minu inimesed, kes te olete olnud minuga ühel või teisel viisil minuga aasta läbi, aitäh!
Mul rõõm, et võin end teiega jagada!
Armastan ja kallistan!

Elame selle aasta lõpuni ja uuel aastal elame sajaga edasi...

Kommentaare ei ole: