Laupäev, detsember 29, 2018

Millal muudub üldse suhtumine...

...  või on igal põlvkonnal omad ja samad suhtumisküsimused... Või jääbki tants ümber põhimõteliselt samade küsimuste

Täna tantsitakse selleks,  et tähelepanu tõmmada liikumispuuerega inimestele https://tvplay.tv3.ee/seitsmesed-klipid-2018/seitsmesed-liikumispuudega-inimeste-toetuseks-tantsitakse-12-tundi-jarjest-10303186/?fbclid=IwAR0Zz9VnDfzbBGueWzmhfipzG7l_LuvGYoqpUFM4Xn4rWSE0eVy_jK1LPEY
Väga väga tore!
Ma ei ole tõesti tantsimise ega ürituse vastu.
Kuid mind teeb jätkuvalt nukraks see, et suhtumine ei muutu vist mitte iialgi...

Mul tuli meenus "Ratastoolitantsu" filmi lõpu minutid -  oli alles pidu varietees, ning ikka sellepärast, et tõmmada  tähelepanu liikumispuuetega inimestele. Ja Tiidu tantsimine... Jah, filmis on seda paar minutid, kuid pidu kestis ööni...

32 aastat  on jutt ikka ja jälle sama - suhtumine ja puudega inimene ei julge välja tulla... tantsida... Ma ei saa tõesti aru, milles on tõrke... Ausalt ka.

Ise ma tantsiksin palju rohkem. Vahel lausa tunnen, et oleks vaja tantsimist ja kuhugile välja minemist, kuid paar - kolm aastat on see jäänud selle taha, et mul ei ole sel hetkel abistajat ega sõpra, kellega  tantsima minna. Ja siis olen väga kurb...
Ööklubid mind enam nii väga ei tõmba ka. Mu vanus... Kuid on muud kohadki, kus saaks tantsida öö läbi...
Viimane kord tantsisin venna pulmas...

Alati tuleb meelde kolm - neli tantsuhetke:
Kui tantsisin kinga katki Olustveres... Seal olin parim tantsija ratastoolis. Olin ka ainus tantsija ratastoolis. Ja Eiko andis auhinnalise kommi põlvitades üle...
Kareliga tatsimine ööklubis "Parlament". Meile tehti põrand vabaks, vaadati meid... ja meie lihtsalt tantsisime, me ei panud pilke tähele...
Ööklubis "Tallinn" tantsisin tundmatu noormehega, paar tundi ja jällegi oli põrand vaba... Lõpuks ütles "Aitäh" ja tegi põsemusi ja kadus...   Seal teine  kord olid Saksamaa mehed, kes tänasid mind selle eest, et olin esimene inimene ratastoolis Eestis, keda nägid ja tantsimas.
Saksamaa mehed panid mind teistpidi mõtlema, kas Eesti puudega inimene ei varja end ise... Mina ei ole küll eitavaid hoiakuid näinud, pigem naljakaid olukordi... Otepääl lubati mulle kingutuseks võsalõikur, kuid enne seda taheti mind röövida... või Tartus 20 eurot...

Kuid kui mõelda täna üritusele, siis võis 20 eurot toetuseks... Aga mul oli tõsiselt halb tunne. Tahtsime sõbrannaga  ta sünnat tähistada lihtsalt tantsides. Ma ei läinud toetusi tagaajama ega miskit muudki... Muidu olid teised tantsijad hästi tantsulised sõbralikud...

Ma usun siiski jätkuvalt, et kõik algab iseendast.
Ma ei ole käinud tõesti välismaal tantsimas. Aga ma usun, et sealgi on tantsutunne minu sees samasugune nagu siin Eestis.

Tantsima läheksin praegugi.
Kui oleks kellega minna.
Kutsuge mind tantsima...

Kommentaare ei ole: