Teisipäev, detsember 25, 2018

40 aastat opist...

... ja nüüd saan aru, miks minu kõndima hakkamine ei õnnestunud.
Ma ise lihtsalt ei uskunud seda.
Mul ei olnud lihtsalt vaja olla teistsugune kui olin... Mul oli olemas ju absoluutselt kõik väljaarvatud iseseisev väga kena kõndimine. Tegelikult kuni peaopini mina ju ka enam - vähem kõndisin. Pikemaid maid ja  treppidel kellegi käe kõrval.
Ammugi ei uskunud ma, et noa all saaks kõndima hakata...Olin siis küll 11 aastane, kuid olin siiski nii tark, et ise ei uskunud operatsiooni head tulemust... ning veel targem, et aitasin kallitel inimestel uskuda, et kõik läheb hästi nagu peab minema.
Mul oli pärast haiglast välja saamist šokk  hoopis, kui avastasin, et ma ei suuda enam jalgade abiga midagi teha... Õppisin justkui uuesti joonistama ja teisi asju tegema - seda uskusin, et joonistan/kirjutan jälle pliiats varvaste kohal. Uskusin enda sees vaikselt ja jonnakalt.
Ausalt, ma ise ei kurvastanud, et ei hakkagi kõndima. Mul polnud aegagi mõeldagi sügavalt sellele. Teised olid kurvad. Ja see tegi mindki kurvaks.

Võib - olla on seekordne mu üles kirjutamine pisut jahmatav, kuid olen hästi palju mõelnud tagasi ja edasi... Tõsiselt ma ei ole kunagi põdenud, et ma ei kõnni oma jalgadel ning et mina ei ole keegi teine, keda ma ise ei tunne. Ma ei kujuta ette, et mul  oleks teistsugune süda
Peaopist olen kirjutanud ja meenutanud suhteliselt palju, kuid mitte nii ausalt...
Ehk oli opi minu jaoks vaja selleks, et mõista, kui väärtuslikud jalad mul on... ja tegelikult piire nagu ei olegi...

Mulle on öeldud mitmel korral, et mu hing on terve ja usutavasti hästi kohanenud mu kehaga ning vastupidi.
Mida rohkem sellele sügauti mõtlen, seda rohkem hakkangi uskuma, et see võibki olla nii... Ja need, kes ei saa sellest aru, neil on  see nende probleem. Mitte minu.
 Sest midagi peab ju olema, et mina suudan sellisena nagu olen toimida ja elada. Särada ja armastada. Lihtne oleks alla anda praegugi - aga ma lihtsalt ei suuda.

Võib - olla, kui oleks olnud omal ajal kõnnirobotid jne olnud, oleks kõik teisiti läinud... Ma ei tea ega hakka ka selle üle juurdlemagi.
Võib - olla, kui oleksin kõndima hakkanud, oleks kadunud omanäoline kunstnik ja Tiiatibu, keda tunnevad paljud.

Uskunud igasugusi asju olen aga palju.
On täitunudki palju - palju. Mõni asi on täitunud väga suure ringiga, kuid uskumatult täitunud - ja see ongi eluvõlu.
Usutavasti täitub mõni uskumust edaspidigi, kui suudan tõeliselt uskuda...  

Kommentaare ei ole: