Pühapäev, detsember 16, 2018

Käsi ei olegi kohvitopsi hoidmiseks vaja!!! Jõuluimed Tallinnas...

 Päkapikk Kristi tõi üks päev ülipikad joogikõrred mõeldes just autodes joomisele. Sõidan viimastel aastatel palju ringi. Autos tahaks vahel juua. Kristiga sõites avastasime, et saan joogi ilusti hoida jalgade vahel, ainult et lühikesed kõrred veidi ebamugavad. Kuigi needki ajavad asja ära. Vähemasti  autojuht ei tegele kõrvalise asjaga...
Eile Tallinna teel proovisin pika joogikõrre ära - suurepärane. Mõnulesin. Tundsin end daamina,
kes lõõgastub üks hetk kõikidest jamadest.

Nüüd küsite, kas kohvitops kuum ei ole jalgade vahel...
Parajalt kuum on.
Ei põleta.
Külma ilmaga nii mõnsa soojus.

Arvan,  et nagu pihkude vahel hoida kuuma topsi.

Sõitsime toreda seltskonnaga Tallinna jõulupeole, mille korraldas Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühendus.
Autojuht ja mu isiklik abistaja Hanna.

Maarja laulis seal.
Mul rõõm, et mu sõbrannagi sai jõuludeks  nagu väikese tuuri. Täna laulis Jakobi Mäe Kultuurikojas. Hästi armas koht. Mul oli seal vist kolm aastat tagasi näitus. 
Nii see eduka ja kuulsa laulja karussell algabki - samm sammult.

Mõtlesin, et võiks siiski minna. Oleks mõnigi jõulupidu, kuigi ega ma ei kurvasta ka väga, et pidusid see aasta vähem on... Jõuluime on hoopis muus...
Ja see aasta ka ei lähe Uusaastaballile - otsustasin see aasta , et lähen siis, kui mu ette satub keegi, kes soovib väga minuga kui Tuhkatriinuga minna . Ballile minekust unistan lapse saadik. Jonnides mõtlesin, kui emme - papa kaasa ei võtta ballile, lähen kunagi ise ja ma ei võtta neid ka kaasa. See on üks väheseid jonnimisi, mis mul endal meeles.

Maarikaga Eesti Naisjuristide Liidust jõuluimedel.
Teate, mis jõulumehele lubasin luuletuse asemel raamatu järgmisel aastal ning kutsusin ta jaaniaegu külla. Arvan, et jõulumehe tähelepanu oli vähenenud, sest ta ei jaganud, et kutse oli jaaniajaks, mitte jõuluajaks... Ma pole veel jaanipäeval kohanud jõulumeest - aga ehk siis järgmine aasta kohtan... 


Mind aitasid iluprotseduurides eile hommikul Kristi käed.














                         Meigita
                                                                       Meigiga
 



Sain jõulukalli teha ka Katile.
Nii vahva on jõuluajal kalleid inimesi näha.

Sorry neile, kellega ei jõudnud kohtuda. Ma mõtlen aga kõikidele.

Aga kuidagi kurb on neist sõpradest, kel on olnud aastaid  kiire ja ei ole aega hetkekski kohtuda.
Ma mõtlen alati, et mina ei helista ega saada sõnumi enam, et ehk saaks kokku... ja alati unustan selle ära. Ja siis on jälle mul loll tunne, et ma nagu surun end peale... Ma lihtsalt ei suuda mitte küsida, et ehk on nüüd siiski aega... Sest nad lihtsalt mulle kallid inimesed...
Kuid viimaks väsin minagi vist...
Järelikult on me teed pöördunud erisuundasse...



Praeguseni eilsest olen kuulnud, et näen alati kena välja. Uskuge mind, kodus võin olla nö mitte kaubandusliku väljanägemisega - ja see on ka mõnus olemine. Aga ma ei oska minna kuhugile, et ma ei näe iseendaga pisutki vaeva - see on omamoodi looming. On hästi hea kuulda, et olen inspiratsiooniks daamidele.  Kusjuures ma ei jälgi väga moodi. Ma tean, et praegu on moes  naiselik olemine - see sobib minule suurepäraselt. Roosa ja must ja sädelus - noo kõike seda leidsin omas riidekapist...



Kommentaare ei ole: