Pühapäev, august 16, 2020

On hetki, kus on vaja üle piiri minna

 Vaatasin taaskord filmi "Hinga"...

Tunnistan - mu silmad on ära nutetud. Pisarad lihtsalt taas jooksid... Mõtle kui palju tahes, et ei nutta, naeran hoopis... Pisarad osad rõõmustki, naerustki... 

Ma ei hakka ümberjutustama ega pikalt kirjutama (olen juba ükskord kunagi kirjutanud)

Robini lugu peaks olema tõesti kohustuslik vaatamine neile asjameestele, kes veel ei usu, et kõige raskema puudega inimene saab elada oma elu omas kodus ja muuta võib - olla paljude elusid paremaks. 

Mina olen Robinile tänulik, et valis elu kuulades oma armsat naist ning ületasid koos igasugusi piire ja takistusi, ning andes hingava - ratastooli!

See julgustab mindki...

Ja armastustki võiks õppida neilt...  Tõeline armastus on olemas. Usun seda. Sest olen ise tundnud seda kõigele vaatamata.

Võib - olla tuleks küsida endalt, kes keelab tegelikult üle piiri astuda (sõita)...

Jumal teebki vahetevahel nalja. Keerab kõik pea peale, et siis edasi õieti minna... Tean. Seegi filmis nii hea ütlemine. Läheb natu üle piiri, kuid just sedasi tundub mulle küll, et Jumal teeb heaga nalja..,.

Kommentaare ei ole: